Lemmit Kaplinski: meil on vaja mitte puidukeemia tehast, vaid tehaseid

Metsandusarutelu Eestis on tselluloositehase saagast saadik raamistatud populismi ahtrasse vaatevälja ning keskendub pikaajaliste strateegiliste küsimuste asemel siin-nüüd-ja-kohe-lahenduste otsimisele. Näiline vaidlus raiemahu suuruse üle või keskendumine looduskaitse seisukohast üksikjuhtumitele jätab mitte ainult vastamata, vaid ka küsimata palju olulisemad pikaajalised küsimused, kirjutab Tartu volikogu esimees, sotsiaaldemokraat Lemmit Kaplinski Tartu Postimehes.

Näiteks, milleks me metsa majandame? Milline on metsanduse roll keskkonnakaitse ja kliimaeesmärkide saavutamisel? Millisel viisil saada olemasolevast ressursist enim kasu?

Esmaspäeval avaldatud metsandusteadlaste ühispöördumine juhib tähelepanu sellele, et nende küsimuste vastused nõuavad spetsialiste, ning selles on pöördujatel tuline õigus.

Kõigile, kes on raatsinud end metsandusega vähegi kurssi viia, on üheselt selge, et lähikümnendil vähenevad varutava puidu kogused ehk nõndanimetatud raiemahud.

Põxile ei tohi aga järgneda Mexit, mis ohustaks ligi kümnendiku eestlaste sissetulekuid ja seda eriti maapiirkondades.

Metsanduse ja puidutööstuse jätkusuutlikul arengul on oluline regionaalne mõju ning ma olen veendunud, et ei ole olemas ühtegi arengustsenaariumi, mille järgi poleks metsandus Eesti majanduses tähtsal kohal ka kümnete aastate pärast. See tähendab aga, et kui kogused vähenevad, peab iga raiutud tihumeeter andma senisest enam tulu.

Mõistagi ei saa see tulla hinnatõusu varal, turumajandus ei toimi nii. Vaja on rakendada uusi tehnoloogiaid materjali- ja inseneriteaduses ning ka puidukeemias. Just viimane on võti väheväärtuslikust puidust liimide, plastide, kangaste ja muude toodete valmistamiseks, selmet ta lihtsalt ahju ajada.

Kümned miljonid tihumeetrid hall-leppa, aga ka tavapäraste metsatööde käigus tekkivad raiejäätmed annaksid võimaluse asendada näiteks pakenditööstuses taastumatud toorained taastuvatega, looksid kõrgtehnoloogilisi töökohti ja suurendaksid seeläbi metsandusest tekkivat lisandväärtust majandusse. See lisandväärtus jääks Eestisse ning annaks nii tööd kui ka võimaldaks maksutulude toel ellu viia ka teisi riiklikke eesmärke, sealhulgas looduskaitselisi.

Stsenaariumi realiseerumiseks tuleb aga juba nüüd seada eesmärgiks vajalikud teadmised koju tuua. Selleks on vaja koolitada spetsialiste, aga teha ka strateegilisi valikuid puidukeemia arendamiseks Eestis.

Est-Fori arendus sumbus populismi, kuid vaadates ajas ette üle ühe valimistsükli, siis peab leidma endas riigimehelikkust tõdeda, et ilma puidukeemiata Eestit ei ehita. Meil on vaja mitte tehast, vaid tehaseid.

Alternatiiv väheväärtusliku puidu kasutamiseks on ja jääb ning selleks on puidu põletamine biomassi nime all ja taastuv­energia toetuste abil. Olen korduvalt öelnud, et asjade põletamisega kliimakriisi ei lahenda.

Usun, et kuigi erinevas sõnastuses, on minuga nõus ka pöördumise autorid. Olgugi et puidu põletamisel vabanev CO2 ei suurenda ringluses oleva süsiniku hulka, ei ole see kliimakriisi seisukohast siiski õigustatud. Põletamisel paiskub ju pika aja jooksul talletatud süsinik ühe korraga atmosfääri ja see on täpselt vastupidine suundumus vajalikule. Teisisõnu käitume praegu niisama rumalalt kui keegi, kes majanduskriisi tipus võtaks raha välja teisest sambast – hetketulu nimel tehakse aastate perspektiivis võimalikest kõige kahjulikum otsus.

Pensionireformist hoolimata on õnneks vähemalt süsinikuraamatupidamisest hakatud aru saama ka kõige kõrgemal tasemel ning piirangud biomassipõhise energeetika rohepesule tulevad loodetavasti peatselt. Põlevkivielektrijaamad lõpetasid töö, kui CO2 kvoodi hind tõusis ootuspäraselt kõrgele, ja täpselt sama saatus ootab peatselt graanulitootjaid, see omakorda paneb löögi alla metsandussektori tulud. See on asjade loogiline käik.

Puidu põletamine eritab energiaühiku kohta rohkem CO2 kui kivisüsi ja seda tõdemust ei pese roheliseks ühegi rahvusvahelise leppega.

Puidu põletamisest rääkides ei pea ma silmas ahiküttega maamaja, kaminat linnakorteris ega näiteks suitsusauna. Meie õnn on, et saame Eestis endale sellist imelist luksust lubada pea olematu kuluga. Terve linna kütmine puuhalgudega ei ole aga tänapäeval enam võimalik ega lubatav. Kuniks puitu saab odavalt ahju ajada, ei teki ka motivatsiooni sellest midagi väärtuslikumat luua.

Taas on vaja riigimehelikult pikka vaadet, et näha tänase kasumi horisondi taha, kus terendavad keskkonnasäästlikumad küttelahendused. Olulisel kohal on kindlasti lokaalsed päikesepaneelid ja hoonete energiatõhususe suurendamine. Samavõrd reaalseks saab taastuvenergia tuuleparkidest ning näiteks soomlastele palju huvi pakkuvad tuumaenergial kaugküttelahendused.

Nii nagu puidukeemia vajab uusi spetsialiste, on viimane aeg tuumaenergeetika riikliku koolitustellimuse järele ning loodud valitsuse tuumaenergia töörühm on esimene samm sellel rajal, mida mööda tuleb liikuda mõõdukalt kiirustades. Puidu põletamine aga on kliima seisukohast kahjulik, väikese li­sandväärtusega ning kokkuvõtvalt pikas vaates perspektiivitu lahendus.

Metsanduse pikk vaade poleks aga mingil juhul pikk, kui seal puuduks looduskaitse aspekt. Nii nagu artikli alguses viitasin, on raiemahust või majandusviisist rääkimine diletantlik ja valest otsast lähenemine niivõrd keerukale teemale. Hea on see, et loodusteaduste spetsialiste on Eestis palju ja pole vähimatki alust nende pädevust kahtluse alla seada. Teadmistepõhine looduskaitse on tehtav, kui me otsustame ära, kas keskkonna ja looduse kaitse on igaühe asi või riigi asi. Mõistagi on see provokatiivne küsimus, sest riik on meie enda juhtida ja vastus on seega jah ning jah.

Eristame aga esmalt viimastel aastatel populaarsust kogunud igaühe looduskaitse ja suuremahulised looduskaitsealased tegevused.

See ei tähenda, et esimene oleks vähem tähtis ning näiteks linnastumise jätkudes on võimalik saavutada suuri eesmärke üksikute teadlike valikute tulemusena. Siia kuuluvad nii «niidame vähem» kampaaniad, putukahotellide rajamine, linnaaiandus kui paljud muud vabatahtlikul algatusel põhinevad tegevused.

Teine kategooria on riiklik looduskaitse, mille käigus rakendatakse ka piiranguid koosluste või liikide elutingimuste tagamiseks. Praegu tähendavad sellised piirangud paratamatult omanikule kahju, sest pakutav rahaline hüvitis lihtsalt ei ole võrreldav saamata jäänud tuluga. Need ei ole kasumiahned suurtööstused, kellest jutt käib, vaid meie oma Eesti inimesed.

Läbinähtavalt vale on kehtestada neile riiklikke piiranguid ilma õiglase hüvitiseta ja eks üks metsasõja kirves siia maetud olegi. Samuti saame siit lõpuks ka vastuse sellele, kui palju peaks Eestis olema kaitstavaid metsi ja muid kooslusi – nii palju, kui me jaksame ülal pidada.

Raiemahtude võrrandi tegelik muutuja on siin ning selle mõjutamiseks on ainult üks võimalus, millest kogu see lugu räägibki: iga raiutud puu peab teenima meile kaks korda rohkem tulu kui praegu. Siis saame teise puu kasvama jätta. Nii lihtne see ongi.

Lemmit Kaplinski: meil on vaja mitte puidukeemia tehast, vaid tehaseid.