Lemmit Kaplinski: Riiast rongiga Sükusse

Keskpargi väärtustajate häält ei tohi delegitimeerida, vaid sellest tõukuvalt mõõta veel üheksa korda ja loobuda mõttemustrist, mis näeb praegu ranget hoonestusjoont ja tänavavõrku. Pole kahtlust, et Sükule on leitud parim võimalik asukoht, kirjutab Tartu Linnavolikogu esimees Lemmit Kaplinski Tartu Postimehes.

Riigikogu kultuurikomisjon on pannud ette rahastada riiklikult tähtsate kultuuriobjektidena Estonia juurdeehitist, Kreenholmi kultuurikvartalit, Arvo Pärdi muusikamaja ja vast enim kirgi kütnud Tartu südalinna kultuurikeskust. On arusaadav, et tartlastele on nii mastaapne arendus lugematute arutelude fookuspunkt. Hea on, et diskussioon ei käi vaid keskuse enda üle, vaid selles mõtestatakse linna arengu võtmekohti laiemalt.

Nii sunnib mure elukeskkonna pärast küsima põhjuste järele, miks südalinna park ei ole oma asukohast hoolimata populaarne ajaveetmiskoht.

Siit omakorda jõuame aruteluni rohealade funktsionaalsuse üle, pinkide, põõsaste, lilleniitude ja mängualadeni. Parkimiskorralduse küsimused käivad aga käsikäes aruteludega autovabaduse puiestee üle ja jõuavad tihti tõdemusele, et Tartu liikluses on vaja enam inimese mõõtu lahendusi.

Arutelusid on Süku tõttu algatatud mitmeid ja kasvõi üldplaneeringu aktiivne tagasiside näitab, et soov, tahe ja oskus kaasa rääkida on hästi arenenud. Aga astume korraks üle linna piiri ja küsime: mis on see kaalutlus, mis viib ühe linnasüdame riiklikult tähtsate investeeringute nimekirja, mida panna selle investeeringu kaalukausile Eesti vaates ja mis võiks olla linlaste endi jaoks selleks tuumaks, mis lubab ka tänase asukohavaliku vastastel mõttega siiski kaasa tulla?

Mitmest teemast on palju räägitud, aga mulgi tuleb korrata tõsiasja, et Tartmus – selline on Tartu kunstimuuseumi hüüdnimi – kannab endas varsti juba sajandipikkust Pallase traditsiooni ja hoiab Eesti suuruselt teist kunstikogu. Selle asutuse status quo jätkamine praegustes tingimustes veel aastakümneid tähendab aga Tartu ja Lõuna-Eesti kunstitraditsiooni järkjärgulist tuhmumist meie kultuurimälus.

Kindlasti on ja jääb spetsialistidel juurdepääs kogudele, nende põhjal avalikkusele süvitsi minevate näituste koostamiseks ei ole muuseumil siiski enam võimalusi. Viltune maja on iseloomuga väärikas arhitektuurimälestis otse raeplatsil, muuseumitegevuseks see aga ei sobi.

Ei ole vaja tuua uuesti ja uuesti kõiki neid põhjendusi, mida on jälle ja jälle toonud Tartu kunstimuuseumi juhid. Viltune maja leiab uue, sobiva väljundi, korterigalerii aeg saab kultuurikeskuse tulekuga Tartus aga läbi.

Pärast 80-aastast ooteaega võlgneb muuseumipidaja seda muuseumile ja see pidaja on siiski Eesti Vabariik, mitte Tartu linn. Nii on just riiklik rahastus siinkohas õigustatud enam kui küll.

Tartmus pole muidugi ainus Tartu mäluasutus ja arve kokku lüües võib nooruslikku tudengilinna pidada ka Euroopa muuseumitihedaimaks linnaks. Tartu mäluasutuste seas on riiklikke, linnale kuuluvaid ja ka eraalgatusel põhinevaid.

Eesti on regionaalarenguga kreenis ja investeering pealinnast väljapoole on kui ballasti lisamine kreeni korrigeerimiseks.

Kui palju neid aga ühte maailma mõistes väiksesse linna mahub, kus on piir, mitte ainult muuseumide, vaid kultuurile pühendatud hoonete ja ruumi suhtes laiemalt? Olgu muuseum väärt uut maja, aga kas ei ületa kavandatav mõistlikkuse piiri, milleks on tegelikult ju külastajate hulk. Tühi muuseum pole muud kui liigkallis hoidla – vajalik, aga lahendatav palju odavamalt.

Praegu käib linnaraamatukogus Kompanii tänaval üle 300 000 inimese aastas, aga samas kõrval kunstimuuseumis vaid 10 000 inimest.

Et südalinna kultuurikeskus end ära tasuks, peaksid need arvud kasvama ja seda just muuseumi poole peal. Siinkohal tuuakse alati näide Tallinnast, kus Kumu külastatavus kümnekordistus uue maja avamise järel. Kahtlemata on alust arvata, et Tartmust saadab sama edu. Kust need järgmised 100 000 külastajat aga tulevad?

Kuigi osa tõusust tuleb kindlasti linlaste ja Tartumaa elanike varal, ei ole mõistlik eeldada kunstihuvi kümnekordistumist. Küll aga saab uuest kultuurikeskusest lisaks kohalike kogunemiskohale ka tugev turistide magnet. Olgu uuringud või isiklikud kogemused, nad ühtivad selles teadmises, et lätlased, venelased, soomlased armastavad Tartut ühtviisi palavalt. Selles linnas lihtsalt on paras kogus kõike seda, mida ühel turismireisil teha tahaks – kas kallima või hoopis perega.

Mitmed uuringud kinnitavad üheselt, et näiteks muuseumis käigul kulutatud piletiraha on murdosa sellest, mille turist kohalikku majandusse jätab, ning iga kvaliteetsesse külastuskogemusse investeeritud euro toob end mitmekordselt tagasi. Seda aga mitte ainult Tartule, vaid kogu Lõuna-Eestile laiemalt.

Eesti kaart, liikuvusuuringud ja toimepiirkondade analüüs ütlevad selgelt, et Tartu on Lõuna-Eesti kui maakondi ühendava regiooni keskus. Linna tagamaa pole ainult Luunja, vaid ulatub Värska ja Seto vallani, ning seda ei arvata vaid Tartu raekojas, seda veendumust kinnitab ka praktika Euroopa kultuuripealinna projekti elluviimisel.

Ei rohkem ega vähem kui 19 Lõuna-Eesti omavalitsust on liitunud koostööleppega, millega kaasnevad neile konkreetsed rahalised kohustused. Nemad näevad, et Tartu nimetamisest Euroopa kultuuripealinnaks on neil vaid võita ja sama kehtib südalinna kultuurikeskuse kohta. Turismisektoris pole põhjust rääkida Tartu, vaid Lõuna-Eesti külalistest, ja seda me Lõuna-Eesti turismiklastris teemegi.

Sellises regionaalses vaates ei saa me enam takerduda ka sedastusse, et «Tartu juba sai ERMi ja aitab kah!».

Eesti on regionaalarenguga kreenis ja investeering pealinnast väljapoole on kui ballasti lisamine kreeni korrigeerimiseks. Regionaalinvesteeringud on mõistlik teha valdkondadesse, mis parimal moel tugevdavad ja rõhutavad just iga piirkonna omapära.

Kirde-Eesti tööstuspiirkonna südamesse Ida-Virumaale eraldatakse 340 miljoni eurot õiglase ülemineku fondist põlevkivienergeetika asendamiseks uute roheliste töökohtadega. Lääne-Eesti elu käib läbi Pärnu, mis ühendatakse peagi maailmaga Eesti maksumaksjale umbes 318 miljonit eurot maksva Rail Balticuga.

Lõuna-Eesti oluline arengueelis ja iseloomu kujundaja on pikkade traditsioonidega liikumine Läti ja Pihkva suunal, mis toidab kohalikku turismisektorit. Selle meile tähtsa majandussektori turgutamiseks ootamegi, et riigikogu eraldaks 40 miljonit eurot.

Tegelikkus on siis selline, et teiste regioonide investeeringute taustal ootab Lõuna-Eesti lisaks ERMile ja südalinna kultuurikeskusele veel vähemalt 100 miljoni eest investeeringuid, mis toetaksid meie eripära ja tugevaid külgi. Annan siin ka mõne vihje, millest mulle on kindlasti kõige olulisem ümberistumisteta kiire rongiühendus Riiaga, aga ka regulaarne lennuliiklus Tartust.

Mõttekoht on Koidula-Võru-Valga raudteeharul reisirongiliikluse taaskäivitamine, et ühendada piirkonna tõmbekeskused omavahel keskkonnahoidliku transpordiviisiga.

Kui unistada, siis näen Emajõel ja Peipsil Tartu-Pihkva liinilaevu. Aga näen ka mitmeotstarbelist spordihalli ja perekeskust, milleks linna üldplaneeringus on ka maa reserveeritud. Kui on ühendused, on külalised ja kui me tegime ära Metallica kontserdi, siis asi see korvpallimatš täismajale ei ole? Järgmised 100 000 külastajat tulevadki võibolla hoopis korvpalli vaatama?

Need on piirkondlikud küsimused, Tartus me peame aga rääkima uuesti üle asukohavalikuga avanevad võimalused. Olen jälginud ja kuulanud põhjalikult neid muresid, mida on tartlased keskusega seoses väljendanud.

Mulle isiklikult on kindlasti kõige olulisem ümberistumisteta kiire rongiühendus Riiaga, aga ka regulaarne lennuliiklus Tartust.

Ei, ma ei kõhkle hetkekski, et mitut volikogu koosseisu ületava aastatepikkuse planeerimise ning spetsialistide ja poliitiliste jõudude ühistöös valitud asukoht on võimalikest parim. Tema täispotentsiaal ei ole aga «maja pargis», vaid parki, Vabaduse puiesteed ja Emajõe kaldaala tervikuna käsitlev ruumilahendus. Sellise ülesande peab püstitama ka arhitektuuri-, planeeringu- või ruumiloome võistlus, mis on keskuse rajamise eelduseks: ühendada Küüni tänava jalakäijate ala linnaelust seni tänavaga ära lõigatud jõekaldaga. Kui vaja, vähendades autoliiklust, kui vaja, laiendades parki tänavale.

Pargi väärtustajate häält ei tohi delegitimeerida, vaid sellest tõukuvalt mõõta veel üheksa korda ja loobuda mõttemustrist, mis näeb praegu ranget hoonestusjoont ja tänavavõrku. Kui tahame võistlema parimaid arhitekte, siis mahutagu mängureeglid ka nende parima nägemuse.

Nii mõistan mina Süku lugu – ühest vanast võlast alguse saanud võimalus ühelt poolt arendada turismimajandust kogu piirkonnas, teisalt avada väga kõrgetasemelise arhitektuuri abil jalakäijatele peamisest tuiksoonest ära lõigatud jõekallas. Need kõik on väärt eesmärgid ja ma soovin meile kõigile jõudu nende poole liikumisel nii praegusele linnavõimule kui ka järgmistele.

Lemmit Kaplinski: Riiast rongiga Sükusse