Olen hoidunud valitsust kritiseerimast koroonakriisi ohjeldamisel tehtud vigade eest. Kuid koalitsiooni soov mitte maksta täiel määral esimesest haiguspäevast haigushüvitist on rumal ja süvendab ebavõrdsust, kirjutab sotsiaaldemokraadist Tartu Linnavolikogu esimees EPLi arvamusküljel.
Minu elukogemus ütleb, et kriisiolukorras on ka keskpärased otsused paremad kui otsustamatus. Ühine eesmärk tähendab poliitiliste erimeelsuste kõrvale panemist.
Tartu eeskuju
2020 oli lahenduste otsimise aasta. Täna oleme täiesti teistsuguses olukorras. Meil on tegelik relv selle viiruse vastu ja me tunneme piisavalt viiruse käitumist, et panna selle levikule käsi ette just seal, kus see on kõige efektiivsem.
Ei, see pole toidupoodides pinkidele lintide ümbertõmbamine. Suur osa viiruskolletest on seotud töökohtadega. Seetõttu on vaieldamatult oluline, et iga töötaja jääks vähimategi haigustunnustega kohe ja kõhklematult koju. Seda sõnumit oleme levitanud Tartu linnas ja see on andnud tulemusi – Tartu on nakatunute suhtarvu poolest teistest kaugel paremal järjel.
Seega on mulle täiesti arusaamatu, miks valitsus tõrgub kehtestamast 100-protsendilist hüvitist esimesest haiguspäevast ja trikitab protsentidega. Kordan – töökohad on olulised haiguskolded ja vähimategi haigustunnustega kojujäämine on efektiivne meede. Nende faux pas-de kõrval, kuhu on viimase aasta jooksul kriisi lahendamiseks ette nähtud vahendeid kulutatud, aga ennekõike võrreldes kahjuga, mida viirus teeb inimestele, ei ole täiendavad 8,5 miljonit eurot märkimisväärne kulu.
Ministrite jutt kriisiabist omavalitsustele ning Tallinna eeskuju kiitmine ei päde — see abi oli mõeldud omavalitsustele nende vastutusvaldkonda jäävate ülesannete täitmiseks, mitte täiendav toetus riiklike kohustuste enese õlule võtmiseks. Kui rikkamad omavalitsused saavad endale mingitki oma inimeste lisatoetamist lubada, siis enamik linnu ja valdu on täna tõsiste majanduslike väljakutsete ees. Neil jääb üle kasvava töötuse määra juures ainult nõutult õlgu kehitada.
Zoom pole igaühe luksus
Mind teeb kurvaks ka see, et valitsuse otsus suurendab veelgi ühiskonnas ebavõrdsust. Kõrgepalgalised kontoritöötajad saavad lubada endale sujuvat kaugtööd. Kerge köha – mis võib osutuda hoopis tõsiseks viiruseks – ei ole zoomis koosoleku pidamiseks takistuseks. Kui sinu töö aga asub väljaspool Tallinna või eeldab inimestega füüsiliselt kokkupuutumist — teate küll, need paljukiidetud eesliinitöötajad —, siis pole sul luksust jääda niisama koju.
Ja sa köhid pappi, sõna otsese mõttes. Selline regiooni- ja sektoripõhine eristamine süvendab varanduslikku ebavõrdsust, lööb valusamalt nõrgemate, sealhulgas naiste rahakotile ning viib vaimse tervise probleemide kuhjumiseni. Riigimehelik oleks tulla kaasa eelnõuga, mis tõendatult toetab kriisist väljumise kiirendamist ja tagab kõigi võrdse kohtlemise.
Ahjaa – 100 protsenti haigushüvitist pole tegelikult hea idee ainult koroonaviiruse puhul. Viimane aasta on meile näidanud, et haigena koju jäämine kaitseb teisi ka kõigi muude vastikute nakkushaiguste eest. Teeme siis nii, et saab koju jääda, päriselt.