Lemmit Kaplinski: Uhhuu koht ei ole koolis

PiretHaridus, Tartu

Kui uhhuu-teaduste eskalatsiooniredeli alumisel pulgal on pealtnäha süütu ebateaduslik teraapiatund mõnes koolis, siis redeli ülemisel pulgal on küsimused riigi julgeolekust.
Möödunud aastad on olnud keerulised kogu ühiskonnale. Koolid on aga mitmes mõttes olnud kriiside fookuspunktiks nii probleemide kui lahenduste poolest. Koroonakriis lõi sassi õpilaste tavapärase rütmi ja see on näha ka õpitulemustes.
Kriise me ei saa valida, aga saame teha valikuid nende keskel elu korraldamiseks. Kui valime teaduspõhise tee, näiteks valime vaktsiinid ja testimise, siis on tee kriisist välja lühem ja valutum kui teised võimalikud teed. Seda artiklit ajendaski mind kirjutama kestva kobarkriisi järgmine tahk. Lisaks õpitulemustele on tõsiselt kannatanud ka vaimne tervis. Nii noorte kui õpetajate oma.

On selge, et koolid ja ka koolipidajad vajavad siin abi. Seda on alati nõus lahkelt pakkuma mitmed koolitajad, terapeudid või projektitiimid, kes lubavad toetada vaimset tervist mitmel-setmel moel.

Otsustajatena on meil erinevatest pakkumistest mõnikord silme ees päris kirju ja seda õigusega. Terapeudi kutse on Eestis reguleerimata ning seega võib igaüks lubada vaimse tervise turgutust ja nii õilsale eesmärgile on ju raske kätt ette panna. Kes siis tahaks olla see paha poliitik, kes ütleb: ei, me ei toeta maksumaksja rahaga vaimse tervise abi Tartu koolides!

Me ei tahagi pahad olla ja ma ei taha kindlasti maalida ühtemoodi laia pintsliga pilti. Meil on tegelikult palju häid partnereid, kellega koostööd teeme. On palju tõenduspõhiseid programme, mis on ja jäävad meie koolielu oluliseks osaks. Vast kõige tuntum neist on sihtasutuse Kiusamisvaba Kool KiVa programm, mis laieneb igal aastal mõnda järgmisse Tartu kooli ja mis toob ka tegelikke tulemusi. Hea koostöö seob meid aga ka PeaAsja tiimiga ja mitme teisega.

Näeme siiski kahjuks, et tõenduspõhiste programmide kõrvale on kriiside kasvuturbal võrsunud teisi, kelle väiteid või tausta uurides süttivad kohe mitmed punased pirnid korraga ja kes mahuvad vast laiemalt tuntud nimetuse alla uhhuu-teadused.

Uhhuu-teadus on pealtnäha nagu päristeadus. Seal on spetsialistid, kes on käinud koolitustel ja kel on näidata diplomid. On keeruliselt kõlavad protsessikirjeldused, kus vilksavad näiteks fraasid «holistiline käsitlus», «kvant-tasand» või «kosmiline energia».

On programmid ja projektid, mida pakutakse nii koolidele kui ka täiskasvanutele. Ja muidugi mõista on terve hulk tooteid, mida saab nende keeruliste kvantenergiatel põhinevate holistiliste protsesside toetamiseks juurde osta. Mida aga pole, on tegelik teadmispõhine loogika.

Kogu see tarkus, mida pakutakse ja mis peaks toetama vaimset või füüsilist tervist, on paremal juhul sooja õhu võngutamine, halvemal juhul lausa ohtlik.

Ütlengi siis selgelt välja: «Uhhuu koht ei ole koolis!» Ja täiendan oma öeldut: «Välja arvatud meediapädevuse tunnis, kus saab ja tuleb nendest teemadest rääkida!»

Esiteks ei ole uhhuu koht koolides, sest see ei tööta. Avalikku raha kasutades peame linnavalitsuses väga selgelt aru saama – me rahastame projekte, mis on kas end tõestanud või mis tegutsevad tõsiseltvõetava teadusasutuse järelevalve all ning katsetavad lähenemist, millel on suur potentsiaal. Aga me ei kuluta raha asjadele, mis on säravad, aga kasutud.
Teiseks, rääkides tervisest, ei ole uhhuu koht koolides põhjusel, et libateraapia võib lükata edasi probleemile tegeliku lahenduse otsimist. Kui vaimse tervisega kimpus olev noor kuuleb ebamäärast juttu kosmilisest tasakaalust ja vabastavast hingamisest, võib talle jääda mulje, et ei olegi vaja pöörduda abi saamiseks psühholoogi või psühhiaatri poole. Nende kuude või koguni aastatega, mil püütakse hingamise või eksootiliste lõhnaaistingutega tuju parandada, süveneb aga kliiniline depressioon. Oleks õigel ajal arstile jõudnud, oleks haiguse kulg kergem ja paranemine kiirem.

Kolmandaks ei ole uhhuu koht koolides seetõttu, et see õõnestab koolihariduse usaldusväärsust. Riiklikus õppekavas on selgelt öeldud, et kujundame loodusteaduste valdkonnas õpilaste pädevust teaduspõhiste otsuste tegemiseks. Mis õigusega lubame me siis õpilastega eksperimenteerima neid heatahtlikke ullikesi, kelle «doktorikraad» pärineb atesteerimata eluülikoolist ning lubatavate teraapiate toimepõhimõte on kummaline segu keskajast, New Age’i filosoofiast ja kodukootud nõiasõnadest? Sellist õigust ega õigustust pole.

Neljandaks ei ole uhhuu koht koolis, sest koos tõendamata teraapiaga murrab uksest sisse midagi veel hullemat – aktiivne vastandumine teadmispõhisele tervisekäsitlusele. Ma ei saa tuua leheveergudel nimelisi näiteid, kuid mina ei ole oma töös kohanud veel isehakanud terapeuti, kes ei jagaks oma sotsiaalmeedia seinal samal ajal näiteks vaktsiinivastaseid üleskutseid.

Me ei saa kujundada koolides teadmispõhist otsustuspädevust, kui paneme laste ette inimese, kes kogu oma hoiakuga sedasama tõenduspõhisust eitab.

Teaduse eitamine ei saa aga püsida ilma kinda heitmiseta praegustele institutsioonidele. Arstid ja õed, kellele me võime nende pingutuse eest tänulikud olla – uhhuu-terapeudi jaoks on nad kinnimakstud ja ajupestud, meditsiiniharidus on üldse läbinisti äri ja me peaksime hoopis «avama oma silmad» ja «mõtlema oma peaga».

Öeldakse, et teadusasutused, kes on töötanud välja vaktsiinid, on kasumiahned kapitalistid, kes müüvad inimestele puhast mürki. Ja valitsus, kes lahkelt vaktsiine tasuta pakub, on mestis mõne ülemaailmse salaorganisatsiooniga, mille eesmärk on inimkonda orjastada.

Normaalne inimene lõpetab siin lugemise, sest jutt läheb juba jaburaks. Ent ometi usuvad seda üle Eesti kümned tuhanded inimesed ja need levivad sadades internetikogukondades.

Tahaks öelda, et need kogukonnad on isetekkelised ja kinnises kõlakambris toimuv ei mõjuta suuremat hulka elanikkonda, aga kahjuks see päris nii ei ole. Mitmed jutupunktid, mida eespool esitasin, on leidnud kajastamist ka poliitilistes sõnavõttudes. Ma ei hakka jällegi nimetama nimesid, kuid vaktsiinivastasus, kõrghariduse alavääristamine, jutt globaalse eliidi vandenõudest – need tulevad ilmselt paljudele tuttavad ette.

Ja nüüd jõuame viimase ning kõige tõsisema tahuni sellel uhhuu-teaduste eskalatsiooniredelil. Me teame, et need vandenõuteooriatest koosnevad jutupunktid on leidnud ühiskonnas laialdast kajastamist. Teame ka, et nad lammutavad usaldust meie riigi institutsioonide ning seal töötavate inimeste vastu. Ka õpetajate vastu, kes koolis endiselt räägivad lastele seda, kuidas vaktsiinid on toonud kaasa mitme tõsise haiguse kadumise maailmast.

Uhhuul põhinev valeinfo teeb pesa meie pähe ja suunab meie otsuseid. Jätame end vaktsineerimata, oleme tingimusteta rahu poolt, ei e-hääleta, sest see on vaid üks suur võltsing … Need valikud ei vii meid kriisist välja, need viivad meid sügavale mutiauku.

Selline õõnestustöö ei teeni mitte Eesti riigi huve, mis põhjusel seda ka rahastatakse nii Vene Föderatsiooni kui ka ilmselt teiste meile vaenulike jõudude poolt. Ja kui eskalatsiooniredeli alumisel pulgal on pealtnäha süütu ebateaduslik teraapiatund mõnes koolis, siis ülemisel pulgal on küsimused riigi julgeolekust. Sellele järeldusele ei ole jõudnud ma üksi ning valeinfo, poliitika ja julgeoleku seosed on erialainimestele ammu näha. Olgu selleks siis kaitseliidu Propastop või euroopalisse initsiatiivi kuuluv Balti infohäirete sekkekeskus Tartu ülikoolis, kes kumbki omal moel väärinfo vastu võidelda püüab.

Pilt tekitab aga selles mõttes muret, et pidevas võitluses konspiratsiooniteooriate levitajate ja nende ümberlükkajate, valeinfo jagajate ja faktikontrollijate, pimesi uskujate ja päriselt teadjate vahel on initsiatiiv selgelt esimeste poolel.
Olime varem valeinfo vastu päris kaitsetud, kuid nüüd õpime samm-sammult selles uues meediaväljas ellu jääma. Oma lapsed saame me aga väärinfo vastu paremini ette valmistada, vaktsineerides neid meediapädevusega – oskusega uhhuud ära tunda tema kõigis avaldumisvormides. Sellist pädevust kahjuks riiklikust õppekavast ei leia. Kuid peaks.

Artikkel ilmus 17. märtsil 2023 Tartu Postimehes.