Eesti evangeelne luterlik kirik kavatseb peapiiskop Urmas Viilma eestvedamisel võtta tänasel kirikukogul vastu avalduse, mille järgi soovitakse Eesti põhiseaduse täiendamist nii, et abielu sõnastataks kui ainult ühe naise ja ühe mehe vaheline liit. Otsuse seletuskirja järgi on „perekond praegusel ajal rünnaku all, kuivõrd ühelt poolt ohustab seda vääriti mõistetud vabaduse kuritarvitamine, teisalt soovitakse avalikult sõlmitud abielu defineerida ümber, nii et see tähistaks ka muid liite peale ühe mehe ja ühe naise vahelise ühenduse”.

Kui kuu alguses tegi riigikohus otsuse, millega kinnitas, et kooseluseadus hakkas kehtima alates 1. jaanuarist 2016 ning on osa Eesti õiguskorrast, lootsin ma, et see teema on nüüd lõpuks läbi vaieldud ja saabunud on teatud õigus- ja meelerahu. Et viha ja lõhestamise kütmine on lõppenud. Ilmselgelt ma eksisin.

Minu vanaisa Madis Oviir oli kooli- ja kirikuõpetaja. Ja mõlemat kogu hingest, vaimust ja südamest. See omakorda tähendab, et osa minu kasvukeskkonnast moodustas ristiusk.

Kaks mõtet käisid vanaisa jutust alatasa läbi: „Jumal on armastus.” ja „Jumala ees oleme me kõik võrdsed.” See positiivsus, tolerantsus ja hoolivus kõige elava ja elutu vastu andis mulle tõuke, et 15-aastasena lasin end oma vanaisal ristida.

Võtsin vastu oma vanaisa usu.

Veel üle-eelmise iseseisvuspäeva kõnes ütles peapiiskop Urmas Viilma: „Meie peame elama ja tegutsema, samuti kõnelema armastuse kategoorias. Sellesse mahuvad kõik teised, sh sallivus, mõistmine, kaastunne, kui kõneleme põgenikest, tagakiusatutest, teistsugustest. Armastus on märksa kõrgem ideaal kui kõik muud kaunid ja head eesmärgid kokku /…/ See on Kristuse eeskuju!”

See oli minu vanaisa usk.

Kõik, mis on hiljem toimunud, sh õpetaja Annika Laatsi sügisese kooseluseadust toetava avalduse järel, on mind rabanud. Just rabanud, sest enam pole sõnumi tuumaks mitte „armastus”, vaid „perekond on rünnaku all”, mitte sallivus, mõistmine ja kaastunne, vaid „vääriti mõistetud vabaduse kuritarvitamine”.

See ei ole enam minu vanaisa usk.

Huvitav, et vabadusi on vääriti mõistnud ja kuritarvitamist toetanud pea kõik meid ümbritsevad luterlikud kirikud, sealhulgas Soome, Rootsi, Taani, Norra, Islandi, Hollandi, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Austria ja Kanada omad. Soome luteri kiriku peapiiskop Kari Mäkinen ütles 2014. aastal, kui Soome seadustas homoabielud: „Ma tean, kui palju see päev tähendab vikerkaareinimeste, nende lähedaste ja paljude teiste jaoks. Ma rõõmustan kogu südamest nendega”. Neile kristlastele, kes olid juhtunu üle murelikud, ütles Kari Mäkinen: „Ma ei arva, et sellega kaotab tähtsuse kellegi teise abielu, kiriku usk ei ole ohus ja inimväärikus ei lange – otse vastupidi”.

Milline eeskuju! See ongi armastuse sõnum.

See võiks olla toosama estovaatilisus, vastutustundlik uuendusmeelsus, millest sõnades kõneles Urmas Viilma veel tänavu oma iseseisvuspäeva jutluses Paide Püha Risti kirikus. Peapiiskopi sõnul võiks Eesti noppida vastutustundliku arengu parimaid vilju, sest „see on varandus, mis ei ole mõõdetav ainult mõõteriistaga, vaid tajutav ja tuntav südamega. Tammsaare laseb Maurusel nimetada seda armastuseks.”

Arutasin kirikukogu kavandatavat avaldust Valentiniga, inimesega, keda südamest austan. Ta on ristitud õigeusku, aga ta leeritas 1977. aastal Pärnu Eliisabeti kirikus Evald Saag. Evald Saag oli üks tolle aja suurmehi, usuteaduse instituudi asutaja, dekaan ja vana testamendi õppetooli juhataja, hilisem Valgetähe III järgu teenetemärgi kavaler.

Kui noor leeriõpilane ütles pastor Saagile, et ta on ristitud teise usku, ütles õpetaja, et „kõik me oleme Jumala lapsed”, ja leer toimus. „Tänapäeval lahterdab kirik inimesi väärilisteks ja vähem väärilisteks, unustades oma ühendava missiooni. Kõige kurvem, et nad [kirikus] ei saa ise sellest aru,” ütleb Valentin nüüd.

Võiksin tuua juriidilisi argumente. Näiteks üks meie põhiseaduse autoreid Jüri Adams on nimetanud vanaks tavaks, et abielu kunagi ega kusagil põhiseadustes ei defineeritud, mis lähtub põhimõttest, et abielu küsimus on eraõiguse küsimus ja eraõiguse küsimusi ei käsitleta põhiseaduses. Sellest reeglist on kinni pidanud kõik pikaajalise demokraatiaga riigid, kuid selle vastu on eksinud vaid sotsialistliku tausta ja taagaga riigid. Huvitav kas pole?

Võiksin tuua teoloogilise argumendi Eiki Nestori sõnadega, et „kui juba piibel perekonda ei defineeri, siis ei peaks seda ka põhiseadus tegema”. Ka homod on ristiusu põhimõtete järgi jumala looming.

Võiksin tuua poliitilise argumendi, mille kõige paremini on sõnastanud vaimulik Tauno Toompuu, kes nimetab eelnõu problemaatiliseks, kuivõrd tegemist on poliitilise teemaga, millel teoloogilist sisu täna enam väga pole: „See puudutab tsiviilabielu, see on puhtalt poliitiline küsimus, kas kirik peaks sellisel moel poliitilisi avaldusi tegema?”

Ma pöördun iga kirikukogul osaleja poole isiklikult ja palun – ärge võtke kavandatavat avaldust vastu. See tõstab üles juba settima hakkavad emotsioonid, lõhestab ühiskonda ning õhutab pimedat hirmu ja viha.

Palun, kõnelege sallivusest, erinevuste tolereerimisest ja armastuse pühitsemisest. Rääkige armastuse usust.

Palun, olge eeskujuks.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. (1Kr 13:13)