Käesolev kevad võimaldab tegeleda lasteaiapedagooge puudutavate muredega, kirjutab lasteaed Südameke direktor ja sotsiaaldemokraat
Jäin aknast välja vaatama. Ma ei teagi, miks. Päike, siutsuvad varblased, viimasele lumele rada uuristavad lapsed. Kevad. Ja peas hakkavad keerlema laulusõnad: «Sel aastal tuleb kevad teisiti…»
Jälle koroonakevad, aga hoopis teisiti. Ma näen võrreldes eelmise aasta eriolukorraga liikumist positiivses suunas just lasteaedade puhul. Aitäh otsustajatele, et oleme saanud eelisjärjekorras vaktsineerida ja nii mõnigi kord on kuulda, et haridusasutustest rääkides mainitakse ka lasteaedu. See on hea algus. Samas ei ole meie aastatagused mured kuhugi kadunud, lihtsalt tähelepanu on olnud mujal. Endiselt napib õpetajaid ja need, kes on, töötavad üha suureneva töökoormusega. Töötasust pole väga mõtet rääkidagi. Pean silmas töökoormuse ja vastutuse vastavust palgale.
Ühel päeval õpime me koroonaga koos elama ja seda kontrollima nagu iga teist haigust. Ma loodan, et kui see päev saabub, ei ole see tavapärane, mille juurde naaseme, enam see, mis ta oli varem. Ma loodan, et me oleme vahepeal hästi läbi mõelnud ja sõlminud kokkulepped, mis annavad selleks ajaks veel tööle jäänud õpetajatele motivatsiooni ja usu, et õpetaja amet on väärtustatud nii sõnades kui ka tegudes.
Praegu on just õige aeg sõlmida kokkulepe õpetajate palgatõusuks uuest õppeaastast. Pikendada lasteaiaõpetajate puhkused sarnaselt kooliõpetajatega 56 kalendripäevale ja õppetööd toetavate töötajate puhkused 35 kalendripäevale. Rääkida läbi, kuidas me tegelikult ja praktikas toetame õpetajat töös lisatuge vajavate lastega, nii järeleaitamist vajavate, andekate kui teise koduse keelega lastega. Õpetaja töö peab mahtuma tema tööaja sisse ja sellel peavad olema piirid – üks inimene ei saa olla korraga õpetaja, logopeed, eripedagoog ja psühholoog. See ei ole õpetaja vastutus, et meil on tugispetsialistidest veel suurem puudus kui õpetajatest.
Praegu on võimalus teha julgeid otsuseid. Ja kui lubate, siis ka unistada. Minu arvates võiksime liikuda õpetajate 4-päevase töönädala suunas. See tähendaks, et lapsed saaksid lasteaeda (ja kooli) endiselt kõigil tööpäevadel, aga ühe päeva sisustaksid näiteks loovainete õpetajad või miks mitte osaliselt ka oma erialaseid kogemusi jagavad lapsevanemad või kogukonna liikmed. See oleks üks võimalus, kuidas kasvatada haridusasutuse ja kogukonna ühtsust ning lapsevanema rolli selles. Mul ei ole täna vastust, kuidas see täpselt toimiks, aga ma usun, et see võiks olla miski, mis toetaks meie õpetajaid ja läbi selle loomulikult ka laste õpikogemust. Selline ilus kevadine unistus.
Margit Hiiet: võiksime liikuda õpetajate 4-päevase töönädala suunas