Mis teeb feminismi ohtlikuks? Mis on selles halba, kui maailma vaadata läbi naise pilgu? Inimesed ju jagunevad naisteks ja meesteks. Ühed näevad ühtemoodi ja teised teistmoodi. Kas pole mitte nii, et erinevus rikastab, kirjutab sotsiaaldemokraat .
Selle aastatuhande alguses küsiti Hollywoodi tähelt ja Oscariga auhinnatud näitlejatarilt Nicole Kidmanilt ega ta feminist ei ole. Maailmakuulus staar vastas rahulikult, et jah, on küll. Edasi ei osatud enam küsida.
Sedasama küsimust on küsitud miljonitelt naistelt erineva varjundiga hääles erinevates maakera paigus. Nahavärvist hoolimata on põhiliselt esitanud mehed seda küsimust kas suurema või väiksema põlgusega hääles. Küsimuse mõte paistab olevat heidutus, millega sunnitakse naist eitavalt vastama.
Mis teeb feminismi ohtlikuks?
Ma ei teagi, mis teeb inimesi feminismi puhul kartlikuks. Võib-olla on selleks hirm iseseisva naise ees. Kirjutas ju Mary Wollstonecraft 18. sajandi lõpus prohvetlikult: “Tugevdage naise mõistust seda avardades ja see on pimeda kuulekuse lõpp, kuid kuna võim otsib alati pimedat kuulekust, siis teevad türannid ja sensualistid õigesti, et hoiavad naisi pimeduses, sest esimesed tahavad ainult orje ja teised mängukanne.”
Olgu märgitud, et eriti teravalt astus Wollstonecraft just Jean-Jacques Rousseau vastu, kes pidas naisi meestega võrreldes alamaks sooks. Mõistagi polnud Rousseau ainuke. Pigem oli Wollstonecraft üks väheseid julgeid, kes just naiste õigusi õigustas Prantsuse revolutsiooni aegu. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste deklaratsioon sündis enam kui poolteist sada aastat hiljem.
Kui me 21. sajandil arvame, et roheline maailmavaade on jumala okei, siis miks ei kandu see üle ka feministlikule mõtteviisile. Ühed vaatavad maailma läbi keskkonna prisma, teised läbi naise vaatevinkli. Kuidagi veidraks jääb arusaam, et roheline maailmavaade on järgimist väärt, aga feministlik maailmavaade on midagi ohtlikku. Vaat et saatanast – “kolm naist koos, kurat neljandaks,” nagu vanarahvas teab öelda.
Kord uurisin huviga meie raamatukaupluste teemariiuleid. Märkasin, kui palju religioosset kirjandust need kauplused pakuvad. Imelik asi. On ju eestlaste ja norralaste usuleigus Euroopas teada-tuntud. Raamaturiiuleid uurides hakkas silma kõikvõimaliku luterliku kirjasõna kõrval ka budistlik väljapanek. Euroopas valulise rändeteema kõrghetkel eeldanuks, et riiulitelt saab leida vastust islamit mõtestavat kirjandust. Ent see ei vastanud tõele.
Tegelikult polnud mu riiulite vahel uitamine seotud mitte sedavõrd usuteemaga, kuivõrd tahtsin hoopis leida midagi naiste kohta. Püüdsin ühel ja teisel viisil jõuda feministliku kirjanduse riiulini, aga mida pole, seda pole.
Polnud kummaski Eesti suuremas raamatuketis, kaubanduskeskustest ma ei räägigi. Nn naistekaid oli enam kui küll, aga mitte seda, mida mina otsisin. Ei olnud raamatuid sellest, kuida mõtestavad kirjanikud ja filosoofid naiste maailma ja nende ühiskondlikku olemist.
Pole mõtet hakata võrdlema Stockholmi Tallinnaga, sest midagi head sellest võrdlusest naisõiguste teemal välja ei tule. Feministlik kirjandus on teisel pool Läänemerd raamatukaupluste loomulik osa. Sama võib täheldada ka Rootsi raamatukogude ja antikvariaatide puhul. Olgu need raamatud siis rootsi- või ingliskeelsed. Või on sama tekst nii ühes kui ka teises keeles. Feministlikud tüvitekstid on rootsi keeles esindatud.
Mis teeb feminismi ohtlikuks? Mis on selles halba, kui maailma vaadata läbi naise pilgu? Inimesed ju jagunevad naisteks ja meesteks. Ühed näevad ühtemoodi ja teised teistmoodi. Kas pole mitte nii, et erinevus rikastab? Kui ühed vaatavad ühelt tasandilt ja teised teiselt, kas ei saa siis ühiselt pilti kokku pannes pilt terviklikum. Võiks ka öelda, et tõesem.
Või on tõesti nii, et naised, kes loevad, on ohtlikud? Seda sellepärast, et nad mõtlevad, usaldavad oma mõtteid. Ennast usaldavad ja oma mõttemaailmaga naised pole meestele meelt mööda. Miks nad peakski olema?
Meestenaljadele naistest annavad sellised naised kerge vaevaga vaheda vastulöögi. Nagu näiteks: mees siseneb raamatupoodi: “Ma sooviksin raamatut “Mees, tugevam pool””. Müüjanna vastab: “Ulmekirjanduse leiate teisest osakonnast”. Võib-olla Maarjamaal naised nii otsekoheselt mehi ei arvusta, aga Saksamaal või Rootsis teritavad naised julgelt meeste kallal hambaid.
Rootsi luterliku kiriku kirjaoskuse levitamise kampaania aastatel 1686-1720 andis naistele katekismuse lugemise kõrval ka muid lugemisvõimalusi. Näiteks sai lugeda tervishoiuameti levitatud vihikukesest teadmisi hügieenist ja imikute hooldamisest. Neid teadmisi rakendades vähenes laste suremus.
Naistele tähendas see aga seda, et sünnitati vähem. Vastavalt sellele tekkis vaba aega rohkem. Seda aega võis vabalt kasutada lugemiseks. Mõne arvamuse järgi võib just selles peituda põhjus, miks praeguseni peetakse Rootsit progressi musternäidiseks.
Eesti oli mitu sajandit osa Rootsi Kuningriigist. Eks kirjaoskust levitas Rootsi ülemvõim ka siinse maarahva hulgas, enne kui Tsaari-Venemaa Eesti endale allutas. 17. sajandi lõpust alguse saanud kirjaoskuse juurutamise tulemusena võis kinnitada, et 19. sajandi lõpul olid eesti naised kirjaoskajad.
“Laste harimisega tegelesid talutares reeglina naised. Need tubase töö tegijad valdasid kirjasõna vaat et pareminigi kui põllutöid rabavad mehed.”
Seda mitte lihtsalt teksti ladusa lugemise osas, vaid eesti naised mõistsid, mis oli teksti mõte ja nad oskasid seda ka kirja panna. Laste harimisega tegelesid talutares reeglina naised. Need tubase töö tegijad valdasid kirjasõna vaat et pareminigi kui põllutöid rabavad mehed.
Lilli Suburg
Siinkohal ei saa kuidagi mööda vaadata Lilli Suburgist. Meie naisõigusluse käilakuju tegutses 19. sajandi lõpukümnenditel, mil ta viis täide oma unistuse rajada erakool tütarlastele.
Raskuste kiuste avas ta selle Pärnus 1882. aastal. Kolm aastat hiljem kolis Lilli Suburg oma kooli ümber Viljandisse, kus kool elaski üle oma õitseaja, kuni see venestusreformide käigus alla käis ja suleti.
1887. aastal asutas Suburg Viljandis esimese Eesti naisteajakirja Linda, mis ei jaganud sedavõrd praktilisi majapidamistarkusi, kuivõrd püüdis oma veergudel lugeja vaimu harida. Eesti esimene naisõiguslane tegi kõik, mis tema võimuses, et panna neidusid elu üle juurdlema.
Samal aastal sai Suburgi Lindast lugeda hoiatust noortele naistele:
“Õrnakesed, kaunikesed on omast esimestest elupäevadest saadik harjutatud enese tahtmisi ikka lahedusega nende üle valitsevate tahtmiste alla ära andma, igal pool kaastundmust avaldama; õelatest saladustest, ilmusaldusest, pettusest pole nende hingedes aimamistki; – kuidas piavad nad sarviku jüngrit ingli näukatte all ära tundma. Nad langevad tema saagiks”.
Lilli Suburg tahtis, et naissugu vähemal või rohkemal määral võiks otsustada oma saatuse üle. Tuleb tunnistada, et tema väärtuslikku pärandit me enam kui sajand hiljem alles asume avastama. Nagu Eestis ikka kipub juhtuma, siis rahvustunne kaalub üles naiseks olemise tunde.
Lilli Suburgi klassiõde Lydia Koidulat teab iga koolilaps mitte ainult nime, vaid ka luuleridade kaudu. Enamus meist oskab vähemalt ühte Koidula luuletust peast. Peaaegu kakskümmend aastat hoidis eestlane käes Lydia Koidula kujutisega 100-kroonist rahatähte. Muide ainsat Eesti raha kupüüri, millel üldse naissoost isikut kujutati.
F-tähega sõna
Kui tulla tagasi selle sajandi algusesse, siis oli see f-tähega sõna veel nullindate keskel müstiline, demoniseeritud, peaaegu et erootilise auraga sõna. Tegelikult mitte ainult Eestis.
Viitasin artikli alguses, et ka ÜRO naiste õiguste Hea Tahte saadik Nicole Kidman pidi aru andma oma seotusest feminismiga. Ikka ja jälle mõneti pahatahtlikult esitatud küsimusele vastas ta võluvalt naeratades, et see on osa tema DNA-st, mille järgi naised on meestega võrdsed. Ta ei unustanud kunagi märkida, et teda kasvatas feministist ema, kelle kõrval seisis oma naist toetav mees.
2020. aasta lõpu seisuga oli Eesti parlamendis 73 meessaadikut ja 28 naissaadikut. Riigikogu XII koosseisus, kui minust sai parlamendiliige, oli mehi 81. Meespoliitikud küsisid erinevate varjunditega hääles alatasa minu ja f-tähega algava sõna seotust. Algul pärisid, aga õige pea polnud seda heidutavat küsimust vaja esitada. Heidutada saab seda, kes on heidutatav. Poliitikuna ütlesin selgelt välja, et olen feminist.
Mõeldes statistikale ja soolisele tasakaalule riigikogus ning samas jäädes truuks evolutsioonilisele arengule, siis saab Eestist, kus pariteetsuse alusel mehed pooleks naistega Põhjala kombel valitsevad riiki, rääkida mitte enne kui 60 aasta pärast.
Kas soovime oodata naiste võrdset esindatust parlamendis kolm inimpõlve, samas kui majanduslikus mõttes oleme Soomest maas vaid üks inimpõlv? Teatavasti leidub ka teine tee, kuidas saada kiiremini rohkem naisi tipp-poliitikasse. Tippu, kus on külm ja tuuline, aga silmipimestavalt ilus vaade.