Marika Saar: väikekoolid kui mõjusad haridusuuenduse eestvedajad

Kui soovime Eestis väärtustada haridust ning avastada igas lapses talendi, peaks riik hariduse rahastamisel väärtustama rohkem väikekoole, kirjutab sotsiaaldemokraat, Elva abivallavanem ja haridusinnovatsiooni magistrant Marika Saar Tartu Postimehes.

Kahanev rahvaarv, vananev õpetajaskond, kvalifitseeritud õpetajate ja koolijuhtide puudus ning liiga suured koolihooned on pannud omavalitsused olukorda, kus haridusvõrgu analüüs ja tulevikuplaanide tegemine, aga ka otsuste langetamine, on muutunud möödapääsmatuks.

Elva vald koostab haridusvõrgu analüüsi, mille oleme üles ehitanud põhimõttel, et kaalume iga kooli puhul läbi kõikide võimalike tuleviku­stsenaariumite poolt- ja vastuargumendid. Siiski olen veendumusel, et peaksime ka riigina mõtlema läbi innovaatilised alternatiivid väikekoolide päästmiseks ning koostama väikekoolide arendamise strateegia.

Võibolla suudame just tänu ägedatele väikestele koolidele kutsuda rohkem linnainimesi maale elama.

Kuid kui väike saab ikkagi olla väikekool? Sellele ühest arvulist vastust anda on väga keeruline, sest see sõltub väga palju taustsüsteemist – näiteks kui kaugel on lähim heal tasemel kool.

Oluline on, et kooli suurus ei mõjuks negatiivselt laste õppimisele ja arengule, et lastel oleks võimalik arendada kõiki sotsiaalselt olulisi oskusi ning et tekiks eluks hädavajalik sotsiaalne kapital.

Arvan, et õpilasi peaks olema koolis vähemalt mitme meeskonna jagu, et oleks võimalik õppida mitmekülgset koostööd, suhtlemist ja eestvedamist.

Riigi haridusstrateegia 2035 üks keskne idee on, et igal lapsel peab olema oma isiklik õpitee, kus on arvestatud tema tugevate külgede ja huvidega. Ka Soome haridusteadlane Pasi Sahl­berg räägib sellest, et peame seadma hariduses esikohale lapse talendi avastamise.

Aga kus on veel lihtsam alustada individuaalsel õpirajal liikumist, kui mitte väikekoolis?

Mõeldes tuhandepealistele koolidele tundub mõte isiklikust õpirajast üpriski ulmeline, kuid väikestes koolis on see päriselt võimalik. Usun, et väikekoolides saabki iga laps eritähelepanu, kuid võimalust individuaalselt läheneda tuleks teadvustada ning tõestada, et just väikekoolid liiguvadki enesekindlalt strateegilise eesmärgi poole.

Nimelt on uues haridusstrateegias (praegu tööversioon) räägitud personaliseeritud õppest, mis lähtub õppija huvidest, vajadustest, võimetest, õpistiilist ja -rütmist ning õppijal on aktiivne roll oma õpikogemuste ja õpitee kujundamisel.

See on väikekoolide võimalus viia personaliseeritud õpe igapäeva kooliellu. Väikekoolid peavad muutuma enesekindlamaks ning kooli väiksus tuleb muuta konkurentsieeliseks. See nõuab väikekoolide juhtidelt ja õpetajatelt teadlikku tegutsemist ja nutikust, kui vaja, tuleb muuta koolikorraldust ja õppekava, mis senisest enam keskendub personaliseeritud õppele.

Kevadine distantsõpe tõestas, et ka nii saab edukalt õppida ja õpetada. Eesti haridusfoorum tegi uuringu distantsõppest, selle põhjal on soovitatud julgemat distantsõppe kombineerimist tavaõppega. Võibolla aitab see lähenemine lahendada ka kvalifitseeritud õpetajate puuduse probleemi, sest veebisilla kaudu võib suurlinna hinnatud aineõpetaja anda tundi ka väikekoolide õpilastele.

Üks uuringu soovitus oli luua distantsõppekeskus neile lastele, kel pole kodus rahulikku õpikeskkonda või piisavalt kiiret internetti. Tegelikult on need distantsõppekeskused väikekoolidena olemas, vaja on maale kiiret internetti ja mõelda olemasolevatest haridusraamidest väljapoole.

Üks koolipidajate mure on tihtilugu liiga suure koolimaja ülalpidamine. Siinkohal võiks riik tulla appi ja aidata neid ümber ehitada.

Mina ei kardaks ka suurte koolikolosside lammutamist. Eesmärk peab olema tänapäevane ja säästlik koolihoone, olgu see siis ümber ehitatud või uhiuus. Euroraha võiks suunata vanade koolihoonete ümberehitamiseks, et luua sinna ägedaid simulatsioonikeskusi ettevõtlikkuse, loovuse või loodusteaduste katsetamiseks piirkonna koolide lastele.

Kui igas maakonnas oleks selline innovaatiline hariduskeskus, võiks iga klass käia õppeaasta jooksul näiteks nädal aega väliõppustel, et erinevaid oskusi praktikas mängulise lähenemise teel omandada.

Üks võimalus väikekooli säilitada, mida sageli ka kasutatakse, on mitme kooli juhtimise ühendamine. See on võimalus, kuid sellega kaasneb ka riske. Üks peamisi neist on see, et võime olukorda veelgi halvendada, sest suurepäraseid strateegilisi juhte, kes suudavad kohaneda mitme kooli juhtimisega, on veelgi keerulisem leida.

Selge on, et suurt majanduslikku säästu see muudatus endaga kaasa ei too, sest selleks, et ühendatud juhtimine ka päriselt toimiks, on vaja igasse majja õppejuhte, kelle rolli võis vanas mudelis täita ka koolijuht.

Suurema üksuse juhina on direktoritel ka kindlasti suurem palgaootus. Kuid samas võib see olla lahendus õpetajate ressursi paremaks kasutamiseks. Võibolla tekib nii ka õpilastele rohkem võimalusi ühisteks projektideks ja väljasõitudeks.

Alternatiiv, mida Elva vallas otsustasime mitte analüüsida, on kooliastmete vähendamine, välja arvatud gümnaasiumiaste, mis vajab eraldi käsitlemist. Meie valla koolide puhul ei tundu see mõistlik lahendus, sest see on kiireim tee koolide kahanemiseni.

Kooliastmete vähenedes suureneb ka kulu ühe lapse kohta ning peame taas olukorrale otsa vaatama – kas see kõik on ikkagi mõistlik ja mõttekas.

Möönan, et teatud juhtudel võib see muidugi olla lahendus, kui tegeleme sealjuures ka sisu ümbermõtestamisega ning suudame kogukonnas näha seda kui võimalust millegi uue ja suurepärase loomiseks.

Kui soovime Eestis väärtustada haridust ning avastada igas lapses talendi ning soodustada tema isiklikul õpiteel liikumist, peaks riik hariduse rahastamisel väärtustama rohkem väikekoole, mis võtavad selle sammu teadlikult ette. Miks mitte väärtustada väikekoolide õpetajaid ehk talendidetektiive keskmisest enam? Sellega leevendaks loodetavasti kitsaskohta, et õpetajaid on maapiirkonda keeruline leida.

Mõtleme üheskoos, mida muuta hariduse rahastamises, koolikorralduses ja otsustajate suhtumises praegu, et väikekoolid areneksid ja püsiksid.

Kindel on, et väikekoolide säilimiseks peavad olema valmis pingutama kõik asjaosalised: riik, koolipidajad ja väikekoolid ise. See on meie võimalus haridusinnovatsiooniks.

Marika Saar: väikekoolid kui mõjusad haridusuuenduse eestvedajad