Maris Hellrand: Ootan uuelt valitsuselt julgemat metsapoliitikat

PiretMetsandus

Uus valitsus peab hakkama ajama julgemat metsapoliitikat, mis on suunatud metsade säästlikule majandamisele, kirjutab Tallinna linnavolikogu keskkonna- ja kliimakomisjoni esimees Maris Hellrand (SDE).

Samal nädalal, kui rahvusvaheline teadlaste kliimapaneel avaldas oma viimase raporti, jõudsid Eesti koalitsiooniläbirääkijad puudutada ka energia- ja metsmajandamise teemasid. Tahaks loota, et kliimaraport on piisavalt veenev dokument tulevase valitsuse jaoks ning konkreetsete ettevõtete lühiajalised ärihuvid ei kaalu üles teaduspõhist ja jätkusuutlikku keskkonnapoliitikat.

Metsaraiel ja metsamaa kuivendamisel on oluline keskkonnamõju, mis praegustes mahtudes on vastuolus Eesti rahvusvaheliselt võetud kohustustega ning paljude Eesti inimeste arusaamaga loodusväärtustega ümberkäimisest.

Keskkonnaminister Madis Kallas on tööd lõpetavas valitsuses võtnud tugeva positsiooni just looduse ja metsade kaitseks ja raiemahtude vähendamiseks. Raiemahtude vähendamist ja kaitsealade laiendamist toetab ka suurem osa Eesti inimestest: 68 protsenti. Peale selle on väga suur toetus ka püsimetsandusele: 77 protsenti (vastavalt Eestimaa Looduse Fondi tellitud küsitlusele). Ka metsade alternatiivse hindamise tulemused peaks häirekellad tööle panema, sest ülesblufitud andmete järgi on tehtud vigaseid poliitilisi otsuseid, mille tulemusel ületab metsade raiemaht juba aastaid juurdekasvu.

Metsatööstuse kõverpeegel

Kohe, kui raiemahtude vähendamine jutuks tuleb, kostab metsatööstuse hädakisa tühjade ladude ja ohus töökohtade pärast. Hästi on meeles aasta tagasi kiiresti kerkinud nõudmine raiemahtusid suurendada seoses impordikeeluga Venemaalt ja Valgevenest, mis vaid mõni kuu hiljem osutus blufiks, sest tegelikkuses oli import nendest riikidest samal ajal hoopis kasvanud. Aga toonane keskkonnaminister Erki Savisaar oli juba nõudmisele järele andnud.

Töökohtade pikaajalisele säilimisele aitab tegelikult kaasa just raiemahtude alandamine jätkusuutliku tasemeni, sest ainult sellisel juhul jätkub ka tulevikus vajalikku toorainet. Paraku moodustab Eesti puiduekspordist endiselt suure osa kütte- ja ümarpuit, mitte kõrge lisandväärtusega tooted, mille tegemiseks on vaja rohkem ja targemat tööjõudu.

Maapiirkondade tööhõive on oluline teema, aga inimtööjõud on selles sektoris sageli asendunud masinatega, mille eest teenivad liisingumakseid Rootsi pangad. Viimaste kuude koondamised on ennekõike seotud kõrgemate elektrihindadega, mitte toorainepuudusega. Targem ja jätkusuutlikum tee on väiksema toorainekoguse parem väärindamine.

Tulevikuvaade versus lühiajaline kasum

Jah, ettevõtted vajavad ennekõike pikaajalist selgust, et investeeringuid ja tegevust planeerida. Samas on raiemahud võrreldes 2005. aastaga kasvanud 50 protsenti ikkagi ennekõike puidutööstuse ja eksportijate survel. Praegu soovitav kaheksa miljonit tihumeetrit aastas oleks naasmine 2005. aasta raiemahu juurde, see tagaks jätkusuutliku majandamise, millega ettevõtjad võiksid pikema aja plaane tehes arvestada.

Kliimamuutustega silmitsi seistes on selge, et metsade elurikkus ja mitmekesisus on parim pikaajaline kaitse nii planeedile kui ka inimeste toimetulekule. Seepärast peame lõpetama lühiajalise kasumi nimel tulevaste põlvede keskkonna kahjustamise. Mitmekesised ja elurikkad metsad on vastupidavamad kahjustustele ja kliimamuutuse mõjudele, püsimetsandus annab väärtuslikumat puitu. Juba praegu annavad lageraied järjest vähem puitu sama pindala kohta. See tähendab, et raievanuse alandamine ja metsamaa pindalaga manipuleerimine on viinud samalt maa-alalt saadud tulude vähenemiseni.

Kes maksab kinni süsinikutrahvid?

Uuringud näitavad, et sarnaselt Soomega on Eesti metsad üleraie tõttu muutunud süsinikuemiteerijaks selle sidumise asemel. Fossiilkütuste heite tasakaalustamiseks peaks Eesti loodus siduma 2040. aastaks kolm miljonit tonni süsinikku aastas. Seda on võimalik uuesti saavutada, aga ainult raiemahtude vähendamisega.

Vastasel korral juhtub nii, et metsamajandamise kasum läheb küll üksikutele ettevõtetele, aga süsinikutrahvid maksab kinni kogu ühiskond. Parem ja pikaajalisem viis elurikaste metsadega sissetulekut teenida võib omanikele olla süsinikukrediit, mida juba täna ka mitu Eesti ettevõtet pakuvad.

Pool Eestit on kaetud metsaga…

See on ilus lugu, millega meelitada siia turiste, mida on aastaid rahvusvaheliselt reklaamitud. Endiselt tullakse meile otsima puutumatut loodust: metsi, rabasid, linde ja loomi. Lahemaa ja Soomaa rahvuspargid on atraktsioonid loodushuvilistele külastajatele. Nad on pälvinud ka rahvusvaheliste telekanalite kajastusi, mis omakorda suurendavad külastajate huvi. Loodusturistide riiki toodud rahast enamik jääb transpordi-, majutus- ja toitlustusettevõtetele, kes seeläbi samuti just loodusest kasu saavad.

Loodusturismi ettevõtjad on aga pidanud juba pikka aega vaeva nägema, et oma teekondi ja vaatluspaiku ümber kolida, nii et puutumatu looduse asemel ei satuks külalised sügavate roobastega raielankidele. Loomavaatlusi saab pikema aja peale planeerida aga veel ainult loodusmetsade eraomandisse soetamisega. Seda säästlikku looduslikku tuluallikat ei tasuks hoolimatult hävitada.

Püsimetsandus koos süsinikusidumise ja loodusturismiga toob pikemas vaates rohkem tulu majandusele ja jätab terve keskkonna alles ka järgmistele põlvedele. See võiks olla uuele valitsusele nii majanduslikult kui ka eetiliselt jõukohane eesmärk.

MARIS HELLRAND ⟩ Ootan uuelt valitsuselt julgemat metsapoliitikat