Maris Hellrand | Suure keskkonnajäljega „suurlavastus“ ehk Kuidas jagada avalikku kultuuriraha?

Tallinn hankis suve tippsündmuseks ligi veerand miljoni eurose eelarvega muusikalise suurlavastuse „Ookean“, mida etendati eelmisel neljapäeval kruiisikai kõrval, kirjutab Maris Hellrand Õhtulehes.

Kallis produktsioon pidi vahendama sõnumit keskkonnahoiu olulisusest, paraku osutus teostus ise sõnumi vastandiks ja tekitas küsimuse, kuidas paremini avalikku raha kasutada.
Ilus sõnum keskkonnahoiust mõjus õõnsa ja ebausutavana „suurlavastuse“ enese silmnähtavalt suure keskkonnajalajälje tõttu. Kahju on andekatest muusikutest, kelle loodu ja esitatu mittevajaliku visuaalse ja füüsilise müra alla mattus. Miks peab ookeani saastatusest jutustama diiselmootoriga tõstuki abil ringisõitev hiigelnukk, mille liigutamiseks on kohale lennutatud nukujuhid Hispaaniast?

Kuidas niisugune asi juhtus vaatamata tellija parimatele kavatsustele? Kas tõesti tõlgendas pakkuja linnajuhtide ootusi, lähtudes „Ülemiste vanakese“ maitselageduse esteetikast. Küsimus ei ole siiski maitses, vaid protsessis. „Ookeani“ puhul oleks saanud selle eelarve eest istutada 80 000 puud – ehk umbes 100 puud iga ürituse külastaja kohta. Millel oleks suurem mõju keskkonnahoiule: kas küsitava teostusega tingeltangelil või puude istutamisel? (Arvutuse aluseks on MTÜ Kooslooduse pakutav 10 puud 30€ eest.)

Miks ja kuidas jagada avalikku raha?

See kõik tuletas meelde võtteid ja põhimõtteid, mida paljud linnad ja riigid avaliku raha eest kultuuriürituste korraldamisel või toetamisel järgivad ja kuhu Tallinngi võiks vähese vaevaga samaks jäävate kulude juures liikuda, hoides samas ära palaganlikke maitsevääratusi.

Esiteks: kliimaneutraalsus. Festivalid ja muud avalikud üritused on juba aastaid töötanud lahenduste kallal, kuidas säästlikumalt toimetada. Linn peaks siin olema eestvedaja ja seadma kliimaneutraalsuse üheks hanketingimuseks, eelduseks või vähemalt eeliseks avaliku raha jagamisel. Keskkonnasõbralikkuseks ei piisa enam topsiringist või rattaparklast publikule, sest täna on võimalik välja arvutada terve produktsiooniahela jalajälg ja siis vastavalt ka tegutseda selle tasakaalustamiseks, mis on osa eelarvest. Edukaid ja töötavaid näiteid on maailmas juba küllaga, kasvõi hiigelsuur Glastonbury festival. Telliskivi tänavatoidu festival on mitu aastat selles suunas pürginud. Avaliku raha sidumine kliimaneutraalsusega on linnadele ja riigile parim viis korraldajate leebeks nügimiseks positiivse muutuse poole, selle muutuse vastutust ei saa panna pelgalt eraettevõtja vabatahtliku valmisoleku kanda.

Teiseks: sotsiaalne koosloome. Avaliku raha eest korraldatavad üritused peaksid täitma rohkem eesmärke kui vaid kerge meelelahutus. Haavatavate või diskrimineeritud gruppide kaasamine ja veelgi enam koosloome nendega peaks andma plusspunkte avaliku raha taotlemisel. See on aastakümneid tavaks paljudes riikides ja on võrratuid näiteid, kuidas kunsti- ja kultuuriprojektides järjepidev osalemine parandab terve linnaosa või kogukonna sotsiaalset olukorda ja turvalisust ja aitab kogu ühiskonnale ka raha kokku hoida. Tallinn Music Week’il käis paar aastat tagasi oma lugu rääkimas David Tovey Londonist, kes oli endise missioonisõduri ja pubiomanikuna sattunud alkoholi- ja narkosõltuvusse, jäänud kodutuks ja sooritas ebaõnnestunud enesetapu, kui sotsiaalse kunstiprojekti algataja ta sõna otseses mõttes surmasuust päästis. Mõni aeg hiljem sai David ise kodutute kunstifestivali eestvedajaks, eduka kunstnikuna eksponeeritakse tema töid Tate galeriis ja mujal.

Samast linnast on näide juba alates 1970ndatest aastatest naistevanglates ja koos endiste naisvangidega tegutsenud teatrist „Clean Break Theatre“, mille nõukokku kuuluvad teiste seas Judi Dench ja Emma Thompson. Teater saavutas ühe oma lavastusega läbilöögi lausa West Endil ja selle mõju ühiskonnale nii turvalisuse tõusu kui kulude kokkuhoiu mõttes on mõõdetav ja muljetavaldav. Põhja-Iirimaal Belfastis püütakse Suure reede lepingust (1998) saadik kahte vaenulikku (katoliiklaste ja protestantide) kogukonda ühendada ühise kunsti- ja kultuuriloomega. Teatrilaval saavad asjaosalised oma konfliktist rääkida, leides kaitset kunsti turvalisest keskkonnast. Inimeste ja kogukondade vahelist lõhet, mida poliitiliste kokkulepetega ei ole suudetud ületada, saab leevendada kunstilise ühistegevusega.

Kuidas tuua kokku vene ja eesti emakeelega inimesed?

Kõik need näited on teadliku poliitika ja „nügimise“ tulemus. Kui avaliku raha jagamisel on sotsiaalne mõju, mida saavutatakse läbi kaasava koosloome gruppidega, kellel on ühiskonnas keerulisem toime tulla, muutub see ühel hetkel ka loojate jaoks loomulikuks valikuks, millest võidavad nad ise kunstnikena. Eestis on selliseid näiteid ühe käe sõrmedel: Annika Haasi fotograafiakool mustlaslastega, mille tulemusel sündis kaunis raamat „Meie mustlased“, Flo Kasearu pikaajaline koostöö Pärnu Naiste Tugikeskusega, mis kulmineerus võimsa näitusega Tallinna Kunstihoones. Tallinnas tehti selle mõtteviisiga väikest tutvust Euroopa Kultuuripealinna aastal 2011, kui riskirühma noored tulid Brasiilia favelade eeskujul kokku trummibändi, aga teadlikku ja järjepidevat strateegiat ei ole sellest saanud.

Üks ilmsemaid valdkondi, kus Tallinnal oleks kaasavast koosloomest kõige rohkem võita on rahvustevaheline segregatsioon. Vene ja eesti emakeelega inimesed käivad erinevates restoranides, osalevad erinevatel kultuuri- ja meelelahutusüritustel. Mingit liikumist ühise kultuuriruumi tekke suunas tegelikult ei ole olnud, ei linn ega riik tegele sellega teadlikult ega tulemuslikult. Vaadates Tallinna kultuuritoetuste saajate nimekirja, on juba esimesel pilgul võimalik eristada ürituse rahvuslikku sihtgruppi ja omavahelisi kattuvusi ei ole. Toetuste andmise kriteeriumites tuuakse isegi eraldi välja „rahvuskultuuride tutvustamine“. Aga see meetod hoiabki kõik kenasti eraldi oma mullis. Segregatsiooni ja erinevate kultuuriruumide tagajärjed mõjutavad meid ühiskonnana aga palju laiemalt kui teatri- või kunstisaalis. Täna näeme seda muu hulgas näiteks valmiduses ennast Covid-19 vastu vaktsineerida.

Avaliku raha jagamisel saavad linn ja riik vaid oma hindamiskriteeriume veidi täiendades nihutada mõtteviise ja nügida ühiskonda keskkonnasäästlikumaks, empaatilisemaks ja sõbralikumaks, avades samas ka uusi uksi loovaks koostööks kõrgel kunstilisel tasemel. See on vähim, mida me maksumaksjatena peaksime ootama.
Ülo Kriguli ja Sander Mölderi muusika Tallinn Sinfonia ja Voces Tallinn esituses oleks väärinud publiku jagamatut tähelepanu. Kahjuks oli tehtud kõik, et seda segada. Hiigelnukk seostub igale tallinlasele veel aastaid paratamatult Savisaare groteskse „Ülemiste vanakesega“ ja mõjub parimal juhul iroonia või kitšina.

Maris Hellrand | Suure keskkonnajäljega „suurlavastus“ ehk Kuidas jagada avalikku kultuuriraha?