Eurooplaseks olemine, millest rääkisid Noor-Eesti ajal Gustav Suits ja Friedebert Tuglas, ei tähenda Euroopa märksõnade äraõppimist. Eurooplaseks olemine tähendab Eesti jaoks väärikat tunnet olla osaline maailma asjade otsustamises, lähtudes väärtustest, mis ajalooliselt on seotud vabaduse ja võrdsuse aadetega.
Suhtlus teiste Euroopa Liidu riikidega on andnud meile teistsuguse perspektiivi ka rahvusriigina. Oleme näinud ennast võrdväärse partnerina teiste riikide seas toimetamas ning see on andnud meile avarama pilgu ja teistsuguse mastaabiga tegevusruumi. EL-is oleme saanud võimaluse teha koostööd inimeste ja riikidega, keda me enne üldse ette ei kujutanud.
Näiteks, kui paljudel meist oli mingisugust aimu Portugalist? Nüüd oleme avastanud, et see on meiega suhteliselt sarnane, väike, aga ambitsioonikas, väga sõbralik, avatud ja uuenduslik maa. Selliseid oma vaimulaadilt meiega võrreldavaid riike on eestlased enda jaoks teisigi avastanud. Need rahvad on avastanud ka Eesti kui mõnusa partneri.
Europarlament pole kummitempel
Euroopa oli ka minu silmis üsna abstraktne mõiste, kuni ma polnud ise kogenud seda igapäevast ja konkreetset teiste riikide seas võrdne oleku tunnet, mida andis töö Euroopa Parlamendis. Meil ei saada Euroopa Parlamendi tegevusest ja tähtsusest sageli aru. Valdav on kujutlus, et tegelik otsustaja on Euroopa Komisjon ja parlament on vaid mingi bürokraatlik masinavärk, mille roll on olla samasugune kummitempel, nagu meie rahvaesindus Toompeal.
Mina avastasin enda jaoks hoopis uuest küljest selle, kuidas see Euroopa masinavärk tegelikult toimib, millist rolli mängib seal ametkondlikku asjatundmust esindav komisjon, kuidas selle pakutud eelnõud võivad arutluse käigus põhjalikult muutuda ning kuidas omakorda parlamendis pika ühishuvide otsimise takistusriba läbinud ja häälteenamusega vastu võetud eelnõu võib lõpusirgel põrkuda mõne riigi jäiga vastuseisu otsa komisjoni, parlamendi ja nõukogu vahelises lõplikus kooskõlastusringis ehk nn triloogis.
Oli väga õpetlik töötada Euroopa Parlamendi andmekaitsemääruse töörühmas pidevalt koos kümne liikmesriigi esindajatega. Niisuguses seltskonnas ühisele otsusele jõudmine ei eelda ainult head eneseväljenduse oskust. See nõuab ka üksteise huvidest ja kultuuritaustast arusaamist ning head tahet leida omavahelist tasakaalupunkti.
Saadik olgu Eesti esindaja
Kas Euroopa Parlamendi valimistel peaksid inimesed toetama üht või teist maailmavaadet või eeskätt Eestit tõhusalt esindavat isiksust? Minu kogemust mööda on maailmavaatelised fraktsioonid europarlamendis kõik samal ajal ka liikmesriikide huvide võimendajad. Seetõttu peab iga eestlane oma saadikurühmas tegutsema ka Eesti esindajana.
Kui hästi see õnnestub, ei sõltu niivõrd riigi suurusest, kuivõrd konkreetsete saadikute veenmisvõimest ja liitlaste leidmise oskusest. See on saadiku isiklik vastutus, et panna ennast maksma ja leida vajaduse korral Eestile toetajaid. Eesti eurosaadikul on selleks võrdsed võimalused Saksamaa, Iirimaa, Sloveenia või Poola või mistahes muu liikmesriigi esindajaga.
Ei saa sugugi nõus olla nendega, kes väidavad, et EL-is rahvuste huvid ei loe. Kogu EL, kaasa arvatud Euroopa Parlament, on rahvuslikul printsiibil üles ehitatud. Iga poliitiline parlamendirühm koosneb rahvusdelegatsioonidest, kusjuures olenemata saadikute arvust on igal rahvusdelegatsioonil üks hääl, kui mingeid olulisi otsuseid hääletatakse.
Iga rahvusdelegatsioon ajab parlamendis oma riigi asja. Vägagi jultunult ajavad oma riigi asja näiteks prantslased, kes on veendunud, et nemad ongi Euroopa. Ainult Euroopa Komisjonis ei tohi volinik seista oma riigi rahvuslike huvide eest, vaid peab lahendama suuri ühiseid probleeme.
Läbitud kriisid
Kui viis aastat tagasi alustasid Ursula von der Leyeni juhitud Euroopa Komisjon ning uus Euroopa Parlamendi koosseis, siis olid nende tööplaanis esikohal digipööre ja rändekriis. Siis tulid koroona, Ukraina sõda ja energiakriis. Need kriisid panid EL-i tõsiselt proovile.
Eks EL ju tekkinud sellise mõnusa äriühinguna – söe- ja teraseliiduna. Nüüd peab see tegelema hoopis teistsuguste probleemidega. Selles olukorras on selge, et EL-i poliitilist pädevust on vaja suurendada. Praktikas võib see tähendada, et ka Euroopa Nõukogus hakatakse kasutama eriti kriitilistes julgeolekuküsimustes hääletusi ning loobutakse liimesriikide vetost. See on muidugi väikeriikidele oluline kaotus, kuid samal ajal on selleni viinud just mõne riigi (nagu Ungari) soovimatus arvestada ühiseid huve.
Kriisid panevad EL-i maailmale natukene laiemalt vaatama. EL on maganud kenas unes, kus niisuguseid kaugeid riike nagu Hiina või Brasiilia nagu polekski olemas. Nüüd näeme, kuidas Putin mängib oma trumbid välja just seal, kus kaugemad riigid pole Euroopa jaoks piisavalt tähtsad olnud.
Paavst šokeeris
EL-i enesega rahulolu on kriisides kõvasti kannatada saanud. Iseenesest on see hea, sest niiviisi jätkata poleks saanud. Kui uus paavst Franciscus tuli ennast Euroopa Parlamendile tutvustama, siis nägin teda väga lähedalt.
Paavsti kõne algus oli endast üliheal arvamusel Euroopa esindajatele šokeeriv. Paavst ütles oma vaikse häälega, et parlamendi kõnetoolis esinedes on tal tunne, nagu räägiks ta vananeva naisega, kelle paremad päevad on möödas.
Ladina-Ameerikast pärit paavst juhtis meie tähelepanu sellele, et Euroopa arusaamad maailmast on üsna vananenud, sest olulised globaalsed protsessid toimuvad mujal kui Euroopa pealinnades. Euroopa külgetõmbejõu vähenemine on olnud väga paljuski enesekeskse kuvandi süü.
See algas juba sellest, et Euroopa defineeris ennast väga kitsalt, selliste suurte kesksete maade järgi nagu Saksamaa ja Prantsusmaa. Kui meie tulime EL-i nii-öelda idast, siis me ise ka ütlesime „läksime Euroopasse“. Tegelikult me ju olime Euroopas, kuigi ei tundnud ennast eurooplastena.
Huntingtoni müür
Ukraina sõda on lõpuks murdnud lahti „vana“ ja „uut“ Euroopat lahutanud ajaloolise üleoleku barjääri. Selle asemele on aga aastasadade hämarusest taas hakanud kerkima Bütsantsi ja Rooma tsivilisatsiooni vaheline müür, millele kunagi viitas Samuel Huntington.
Maakera teiselt poolelt on aga hakanud end kuuldavaks tegema eurooplaste jaoks eksootilised rahvad, kellele seni on endised koloniaalisandad harjunud vaatama kui „kolmandale maailmale“. Nende rahvaste tuhandete aastate taha ulatuv ajalugu kannab endas mälestusi ja arusaamasid inimese kohast ühiskonnas ja suhetest loodusega, vaatepunkte, millest võib uuel tehisintellekti ajastul võrsuda hoopiski teistsuguseid arusaamasid inikonna tulevikust, kui meie siin Euroopas kujutleda oskame.
Euroopal on aeg loobuda enese imetlemisest ja teha tõsised järeldused usalduskriisist, mille väljenduseks oli Brexit ning millest ammutavad eelseisvateks europarlamendi valimisteks võidulootust kõik rahvuspopulistid. Sellisele seisukohale jõuavad Euroopa Välispoliitika Nõukoja tuntud eksperdid Mark Leonard ja Ivan Krastev, kommenteerides hiljuti avaldatud uuringut valimisteelsete hoiakute kohta 12 Euroopa riigis. Nad hoiatavad, et liberaalsed jõud ei paneks valimistel liiga palju rõhku EL-i „suurte edulugude“ kiitmisele, kuna on karta, et neil lugudel pole loodetud positiivset mõju valijatele.
„Euroopalike narratiivide“ asemel soovitavad nad pöörata pilgu sissepoole, keskenduda iga liikmesriigi elanikkonna tegelikele hirmudele. Samas tuleks rõhutada vajadust suurendada EL-i panust võitluses majanduslangusega ja Venemaalt või kust iganes ähvardavate sõjaliste ohtudega.
Rahvusriiklik pööre
Selline „rahvusriiklik pööre“ autoritelt, kes on tuntud kui Euroopa ühiste väärtuste eest seisjad, viitab uutele tuultele EL-i arengus. Ühelt poolt tähendab see Euroopa kollektiivse suveräänsuse jõulist arendamist vastasseisus autokraatlike süsteemidega Venemaal ja Hiinas ning loobumist USA käsitlemisest „suure vennana“, kelle kaitse on hädakorral alati käepärast.
Teisalt aga reedab see arusaamisele jõudmist, et Euroopa Liidu „geneetiline kood“ võimaldab tal oma kodanikega vastuollu minemata toimida vaid rahvusriikide ühendusena, „kultuuride lapitekina“.
EL-i edukas toimimine ka tulevikus nõuab pidevat tasakaalu otsimist kodanike vajaduste, liikmeriikide rahvuslike huvide ning EL-i ühisväärtuste vahel, mille tuumaks on iga inimese põhiõiguste ja vabaduste kaitse ja heaolu tagamine kõigile eurooplastele.