Suutnud tõrjuda kroonviiruse, peame leidma rohtu ka juba Ansipi ja Savisaare ajast vohava partokraatliku viiruse tõrjumiseks, kirjutab sotsiaaldemokraat Marju Lauristin Eesti Päevalehes.

Kriisiaeg on nagu suurpuhastus, mille käigus võiksime saada lahti aegunud asjadest ja harjumustest nii oma harjumustes, mõtteilmas kui ka poliitikas.

Kriis tõi ilmsiks, et peale inimeste tervist ja elu ohustava kroonviiruse ohustab Eesti riigi tervist partokraatiaviiruse puhang Eesti poliitilises kultuuris. Partokraatiasse nakatus Eesti poliitika muidugi juba palju varem, selle nõukogude süsteemist üle kandunud haiguse tunnuseid oleme näinud nii Ansipi-aegse Reformierakonna kui ka Savisaare juhitud Keskerakonna valitsemisstiilis.

Partokraatia tugevnemist Eesti poliitikamaastikul on soodustanud olukord, kus erakonnad vaatavad ministeeriume nagu oma feodaalvaldusi, mida jagatakse preemiaks kõige ustavamatele vasallidele. Selle mustri järgi pani EKRE Kaimar Karule „parteilise koostöö” puudumise pärast sule sappa ja samamoodi eemaldati Viktoria Ladõnskaja kultuurikomisjoni istungilt ERR-i nõukogu liikmete hääletamise ajaks. Partokraatia tungimist Eesti parlamentarismi südamesse demonstreerib avalikult riigikogu juhtimisstiili muutumine, kus opositsiooniga suheldes on loobutud isegi teeseldud viisakusest. Ka valitsus on hüljanud konstruktiivse koostöö võimalused opositsiooni kaasamiseks kriisi lahendamisse.

Riigi üldiste huvide kaitsmisele erakondliku tahte eelistamist saadab aga paradoksaalsel kombel koalitsioonipoliitikute soov nihutada endalt poliitiline vastutus valitsuse tegude või tegemata jätmiste eest, pannes selle eest vastutama ametkonnad, kelle tegevus ei allu avalikule kontrollile ja on raskemini kättesaadav ka ajakirjanike uurivale pilgule. Bürokraatia püramiidide tugevdamine näib kuuluvat valitsuse koalitsioonileppe „salaprotokollide” hulka, mille täitmist kriisiaeg näike soosivat. Just selle ohu tõttu suhtuti allergiliselt ka terviseametile viimase kobareelnõu kaudu laiendatud volituste andmisse.

Hiidhüdra meie hariduses

Avalikkusele vähem märgatav on olnud veel ühe uue bürokraatliku püramiidi ehitamine hariduse valdkonnas. Loomisel on hiigelasutus, kes tahab ühendada üheks neli institutsiooni – HITSA, Innove, Archimedese ja noorsootöö keskuse –, lükates sellele 500-pealisele anonüümsele hüdrale kogu tegelik töö hariduse juhtimisel ja arendamisel. Nagu ka terviseametil, pole sellelgi institutsiooonil avalikku vastutust ega kodanikel võimalust seda kontrollida ega mõjutada. Vastutus oleks nagu ministeeriumil, kuid see taandub formaalsete raamide seadmisele ja ettekirjutuste järgimisele, samas kui ministri poliitiline vastutus võibki rahumeeles piirduda vaid erakonna reitingu eest hoolitsemisega.

Samal ajal on just haridus kujunenud Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse tugisambaks. Krooniviiruse karantiin kujunes meie e-riigi ja meie koolide ülemaailmse eduloo kõvaks katsekiviks. Kahe nädalaga suudeti ära teha totaalne digipööre õpetajakesksest õpilasekesksele koolile, kus õppimise raskuspunkt liikus kooliruumidest väljapoole kodukeskkonda ning õpetajad kohtusid iga päev nii õppijate kui ka nende isade-emade kui võrdsete partneritega. Nüüd on aeg kokku arvata selle ootamatu eksperimendi hind, mis sisaldab nii õpetajate ülekoormust, vanemate krussis närve ning eksamite ja klassidistsipliiniga harjunud õpilaste ebakindlust. Sellest inventuurist peaks tulema koormakaupa ideid, milliseid digilahendusi vajab uuenev haridus hübriidsete õppeplatvormide, vanematele ja õpilastele käepäraste õpiäppide, enesehindamist arendavate arvutimängude, avatud haridusruumis navigeerimist võimaldavate digiõppekavade ja muude nutikate abivahendite kujul.

Hübriidsete lahenduste otsing

Kriisiaja uueks lemmiksõnaks näib kujunevat hübriidkultuur. Kriis avas tee senitundmatute hübriidsete lahenduste otsingutele algul meedias ja kultuuris, aga peagi kõigis eluvaldkondades, nii koolides kui ka tervishoius, sotsiaalhoolekandes ja toitlustamises, kaubanduses ja peale selle kõigis muudes kriisi ajal tärganud e-teenuste valdkondades. Võib oodata uute digilahenduste ja 3D-printimise kiiret levikut ka tööstuses ja põllumajanduses. Juba on lootust maailma mastaabis kriisijärgsetele turvalisusprobleemidele digilahendusi pakkuva idee rakendamisele Eesti IT-gurude ja WHO ühistöös. Kriisijärgne rahvusvaheline turg otsib alternatiive Hiinale ja uusi euroopalikke digilahendusi.

Kuid kriisist alguse saanud digiplahvatusel, mis on toimunud meie kõigi kodudes, on ka teine külg: ta tegi kiiresti ja efektiivselt selgeks, et tehnoloogial on meie vajaduste ja soovide maailmas piiratud võimalused. Jumal pole masinas, vaid inimeses. Igas inimeses, kes kannatab, kardab, loodab ja otsib parimaid lahendusi oma inimlikele probleemidele ettearvamatus maailmas. Karantiin pani meid kõiki rohkem endasse vaatama, oma hirmude ja soovidega tegelema ja enda kõrvale teisi inimesi igatsema. Materiaalsete asjade defitsiit muutus kõrvalisemaks, olulisemaks sai terav defitsiit inimliku suhtlemise soojuse ja koostöö järele.

Kriisist edukalt väljumiseks vajab riik kõigi huvirühmade ja poliitiliste jõudude koostööd ning usaldust inimeste vastutustunde ja leidlikkuse vastu igas valdkonnas. Valitsus peaks keskenduma loomingulisust ja innovatsiooni soodustava õhkkonna toetamisele, mitte anonüümse ja raskepärase bürokraatiamasina tugevdamisele ja erakonnareitingute kindlustamisele. Eesti ühiskond, mis on olnud võimeline üksmeeles jagu saama krooniviirusest, peab leidma rohtu ka partokraatliku viiruse tõrjumiseks Eesti riigist.

Marju Lauristin: kriis on suurpuhastus aegunud harjumustest vabanemiseks