Marju Lauristin: Tuleks kaaluda laulu- ja tantsupeoseaduse loomist

Pidude süsteemipärase korralduse tagamiseks ja kõigi osapoolte vastutusalade määratlemiseks vajab Eesti sarnaselt Lätile ja Leedule laulu- ja tantsupeoseadust, arvab sotsiaalteadlane Marju Lauristin.

„Laulupidu on institutsioon. See ei ole ainult need kolm päeva, kui tullakse kokku ning nauditakse, et keegi teine oskab laulda ja tantsida. See on meie kogu rahva kultuurimälu kandev ja põhiväärtusi põlvest-põlve edasiandev reeglipärane tegevus. Kui ütleme, et laulu- ja tantsupidu on meie kõige kallim kultuurivara, siis vajame sellega seoses ka kindlust ja stabiilsust,“ räägib Lauristin. Seetõttu võiksime tema hinnangul vastava seadusega ka kinnitada, et laulu- ja tantsupidu on meile sedavõrd olulised.

Lauristini sõnul ei tohiks seadusega kindlasti reguleerida loomingut. „Loomingulist vaba eneseväljendust ei saa ega tohi seadusega kindlasti reguleerida. Küll aga tuleks reguleerida avaliku võimu tegevust ning rahaga seonduvat. Kui see on meie riigi ja rahva jaoks oluline protsess, siis on selge, et see ei sünni tuulest. Peoga kaasneb palju erinevaid kulusid ning tuleb ära fikseerida, kuidas tekib stabiilne rahastus,“ ütleb sotsiaalteadlane.

Lisaks tulevad võimalikust seadusest rääkides mängu institutsiooniga seotud korralduslikud kokkulepped, näiteks see, et peonädala reede võiks olla vaba päev – laulu- ja tantsupüha. „Ära võiks reguleerida sellegi, mis tingimustel ja kuidas käivad tööinimesed näiteks peo eel ühendproovides,“ lisab Lauristin.

Praeguse süsteemi puhul sõltub Lauristini hinnangul liialt palju omavalitsuste rikkusest ja sellest, kas kollektiivijuhid on valmis vaid rõõmsa peohetke nimel kogu vankrit vedama. „Tulevikku silmas pidades on noorema põlvkonna jaoks palju olulisem see, kuidas kõik on korraldatud ja kas olemas on ka materiaalne kindlustunne. Seeläbi võiks tulla siia liikumisse juurde uusi inimesi, kes professionaalselt tahaks pühendada end sellele,“ mõtiskleb Lauristin.

Lauristin on varem rääkinud 90ndatel toimunud kultuurikatkestusest. Tänaseks oleme aga tema sõnul jõudnud olukorda, mida võiks nimetada digikatkestuseks. Ühtlasi peab ta reaalseks ohtu, et nii nimetatud digikatkestus uhub ära pinnase kultuurivormidelt, mis on traditsiooniliselt rajanenud inimeste reaalsel kooskäimisel ja traditsiooniliste sisude loomisele. „Järjest enam tundub, et kõik on kliki kaugusel ja klikk ongi põhiline kultuuripraktika. Aga laulupidu ei ole klikk, ta ei ole kliki kaugusel. Ta on selle nelja-viie aasta pikkuse töö kaugusel, ilma milleta pidu ei toimu. Vaadates digikatkestust ja sellega seotud ohtusid on oluline, et paneme pinnasele tugeva õla alla,“ mõtiskleb ta.

Heaks eeskujuks seadusloome protsessis võiks laulu- ja tantsupeoseadusele Lauristini sõnul olla kultuurkapitali seadus. „Materiaalses mõttes võiks laulu- ja tantsupeo sihtkapital tekkida nii riigi poolt toodetud rahast ehk maksudest ja maksuvabastustest kui ka näiteks laulupeo brändimärgiga toodete müügist saadud rahast. Kaalumist tasub ka näiteks laulupeo heaks tehtava püsiannetuse mõte, mille kaudu saaks oma panuse anda iga inimene. Nii koguneks sihtkapitalile ka piisav hulk vara, mille kaudu tagada muu hulgas see, et inimesed, kes õpetavad repertuaari, saavad ka mingi lepingu alusel honorari,“ tõi Lauristin näite.

Samuti on laulu- ja tantsupidude ümber üha rohkem majandustegevust, mis võiks samuti olla seadusega reguleeritud – näiteks kaubandus, majutus ja transport.

Täispikka intervjuud Marju Lauristiniga saab järele kuulata Klassikaraadio erisaatest „Laulupeo nähtamatud lood“ siit.