Mart Hiob: Keskkonnakaitsest linnas, paradoksidest

PiretKeskkond, Tartu

Mart Hiob

Linnas elatakse tihedalt koos ja on ilmselge, et kõiki loodusväärtusi ei ole võimalik seal säilitada. Kitsastes oludes peame valima, kvantiteedi asemel on rõhk kvaliteedil.

Keskkonnakaitsest kõneldes võib kergesti tekkida tunne, et oled elevanti katsuvate pimedate seltskonnas, probleemid ja ka lahendused on kaasarääkijatel niivõrd erinevad. Pahatihti keerleb arutelu ainult üksiku põõsa või murulapi säilitamise ümber aru andmata, kas sel on ka suuremat mõju peale sümboolse. Vahel võib mõne roheala täis ehitamata jätmine mõjuda keskkonnakaitsele hoopis karuteenena, nii kummaline kui see esmapilgul ka ei tundu.
Lihtsustatult öeldes on keskkonnakaitses meie aja suurimad väljakutsed energia, materjalide ja ruumi raiskamine, mis toob kaasa liigirikkuse ja elupaikade hävimise ning ülemäärase süsinikuheite. Me oleme sajandite vältel harjunud loodust pidama põhjatuks allikaks, kust saab alati ammutada puuduoleva.

Eestis on kahjuks mõnikord jätkatud just selles liinis: ehitatakse uusi raudteid ja maanteid läbi loodusalade selle asemel, et kasutada juba sisselõigatud koridore. Uusi ehitusalasid laiendatakse metsadesse ja põldudele selle asemel, et tihendada linna ja ära kasutada juba rajatud teid ja torusid. Keskkonnakaitse esimene reegel peaks aga olema võimalusel vältida uute loodusalade kasutuselevõttu.
Kui maal tähendab keskkonnakaitse eelkõige looduse hävitamise ja häirimise piiramist, säilitades inimeste elu- ja töökohad, siis linnas peab keskkonnakaitsega tagama teiste elusolendite kõrval ka inimese heaolu. Linnas elatakse tihedalt koos ja on ilmselge, et kõiki loodusväärtusi ei ole võimalik linnas säilitada. Kitsastes oludes peame valima, kvantiteedi asemel on rõhk kvaliteedil. Looduslikud alad linnas peavad ühelt poolt pakkuma võimalikult palju elurikkust ja teisalt andma inimestele võimaluse seda nautida.

Elurikkust parandab tugevalt mitmekesine keskkond, kus on erinevaid taimeliike, puid, põõsaid. Siit tuleneb ka vajadus vältida muru liigtihedat pügamist, mis ei lase taimedel õitseda ega viljuda. Paljud putukad ja loomad-linnud peavad ellujäämiseks ringi liikuma ning seda saab tagada vaid haljasalade ühendamisega, milleks sobivad rohelised saared ja alleed. Ühtlasi tuleb hoiduda liikumist takistavate suurte asfaltplatside ja pikkade hoonemüüride ehitamisest.
Teisest küljest on nii suurematel haljasaladel kui ka väiksematel rohututtidel oluline roll inimese heaolus. Mõne jutuka kunstiajaloolase õelast kommentaarist ei maksa end heidutada, vaid me peame jätkama asfalt- ja kivisillutise mitmekesistamist.

Siinjuures on kohatu võrrelda meie tänapäevast linna sajandi või paari taguse olukorraga, kui tänavatel oli hobusesõnnikut ja kärbseid ning tagaaias peeti sigu. Ajaloolased on nimetanud, et suurim erinevus modernismieelse ja -järgse linna vahel on kõigi nende aroomide puudumine, mida tookord inimesele pakkus lähedane kooselu igasugu elukatega!
Vastupidi avalikkuses kõlanud seisukohale, et Tartu on kaotamas oma rohelist olemust, oleme minu meelest suutnud säilitada tasakaalu päris hästi. Ei saa öelda, et ma oleksin nõus kõigi tehtud otsustega. Nii näiteks ei pea ma Riia-Ringtee ristmiku üledimensioneeritud ümberehitust õnnestunuks ega poolda seesuguste estakaadide rajamist Tartu põhjapoolsele ringteele.
Ühendused ja Tiksoja sild on iseenesest vajalikud, kuid mitte praegu ettepandud kujul, kus lisaks vajalikule sillale üle jõe ning raudtee-estakaadile on mitmetasandilised ristmikud projekteeritud ka Vorbuse teele ja Tallinna maanteele.

Võib küsida, mis on sel kõigel pistmist keskkonnakaitsega. Vastus peaks olema ootuspärane: autosõidu soodustamine on üks suuremaid seatempe, mida iseendale pidevalt ja suure raha eest korraldame. Kuigi auto on kahtlemata vältimatu abivahend, on neist transpordis ülemäärase domineerimise tõttu saanud keskkonnavaenulikkuse sümbol.
Auto on justkui musternäide nii energia, materjali kui ka ruumi raiskamisest. Seejuures parandab nii elektriautode kui ka isesõitvate autode kasutuselevõtt meie olukorda heal juhul vaid karvavõrra, kuid eriti linnalistes tingimustes jääb ruumiraiskamise probleem teravalt esile, kui me oma liikumiseelistuses muutusi ei tee. Seepärast ongi nii oluline uute suurejooneliste sõiduteede rajamise asemel suunata inimesi kasutama keskkonnasäästlikke liikumisviise.

Mis aga Tartus on siiski hästi, on jätkuv rohealade küllus. Kehtivas Tartu üldplaneeringus on rohealadeks määratud 14,8 protsenti linna territooriumist. Suurim roheala on Emajõe-äärne Ropka-Ihaste looduskaitseala, millele järgnevad maaülikooli dendropark ja Ihaste metsad. Kesklinnas on suurimad rohealad Toomemägi koos Kassitoomega, Ülejõe park ja Vabaduse puiestik.
Lisaks rohealadele on valdavalt rohelised ka üldplaneeringus määratud kalmistud, mida on 1,1 protsenti linna pindalast, linnaaianduse maad (0,7 protsenti), aga ka staadionid ja muud puhke-, spordi- ja kultuurirajatiste maad (1,9 protsenti).
Rohealade omavaheliseks ühendamiseks, aga ka inimestele meeldiva liikumisruumi tekitamiseks on üldplaneeringus määratud nii ühe- kui ka kaherealised alleed. Planeering aga on siiski vaid kavand ning otsustavad sammud tuleb astuda selle elluviimisel ehk projekteerimisel ja ehitamisel. Just sel eesmärgil, et tagada kavandatu teostamine, oleme linnavolikogu keskkonnakomisjonis vaadanud üle näiteks tänavaprojektid.

Tagasi tulles aga keskkonnakaitse juurde linnas, on oluline rõhutada, et linna ülesanne on muu hulgas meelitada inimesi nii lühikeseks kui ka pikaks ajaks linna. Linnakeskkond võiks pakkuda niivõrd meeldivat eluruumi, et ei teki kiusatust valglinnastuda, kolida linna taha põllule.
Samas on selge, et maaelu linnas elada ei saa, kuid linnas elamise eeliseks peab olema kõige vajaliku – koolid, lasteaiad, poed, restoranid, meelelahutus jms – kõigile kättesaadavus ka ilma autot kasutamata. Ahvatleva ja mugava linnaelu pakkumine on väga oluline just keskkonnakaitse jaoks.
Eelnevat kokku võttes võin end pidada keskkonnakaitsjaks, kuigi pooldan keskpargi pindala vähendamist. Sest kvantiteedi asemel saame kvaliteedi, mis õige lahenduse korral suudab anda tõuke nii looduskaitsele väljaspool linnapiire kui ka linnaelanike ja külaliste heaolu kasvule meie Tartus.

“Lihtsustatult öeldes on keskkonnakaitses meie aja suurimad väljakutsed energia, materjalide ja ruumi raiskamine, mis toob kaasa liigirikkuse ja elupaikade hävimise ning ülemäärase süsinikuheite.”

“Keskkonnakaitse esimene reegel peaks aga olema võimalusel vältida uute loodusalade kasutuselevõttu.”

 

Mart Hiob: Keskkonnakaitsest linnas, paradoksidest