Aeg ajalt tõuseb avalikkuses küsimus, miks on Eestis poliitika ja ühiskonnaelu temaatiliste raadiosaadete juhtide hulgas ebaproportsionaalselt palju mehi, kirjutab Tallinna sotsiaaldemokraatide öölinnapea kandidaat EPLi arvamusportaalis.
See küsimus on täiesti õigustatud ja on faktina alati häirinud ka mind. Lugesin üles, et eestikeelsete kanalite peale kokku on ERR-il ja Kukul kokku 12 sellist saadet. Nendel saadetel on kokku 21 saatejuhti, kellest 17 on mehed ning 4 naised. Võib-olla jäi mõni saade või saatejuht loendamata, aga pilt on selge ja probleem olemas.
Või on see üldse probleem, et poliitikat analüüsivad Eestis peamiselt keskealised heteromehed? Nad ilmselt mõistavad ju olukorda kõige paremini, sest poliitikat ka teevad peamiselt keskealised heteromehed.
Ühetaolisus nüristab
Kui iroonia korraks unustada, saan täie kindlusega väita, et igal juhul on problemaatiline, kui sellistes valdkondades nagu poliitika ja meedia (aga ka mujal) domineerib üks sugu või vanusegrupp. Kui otsustajate ringis on sarnaste kogemustega inimesed või õigemini – kui nende hulgast on puudu mingite kindlate kogemustega inimesed, ei pruugita nendega arvestada ka otsustusprotsessis. Sest lihtsalt ei osata samastuda või teiste peale mõelda.
Seda, et meestekeskne maailm ei arvesta kõigi inimestega näeme näiteks ka linnaplaneerimises – esmalt mõeldakse sellele, kuidas kõige parem oleks autojuhil. Lapsevankriga liikujad on jäetud omapäi. Või sotsiaalhoolekande valdkond, kus Eesti näitel oleks kõvasti empaatiat juurde vaja. Nähtamatut tasustamata tööd nagu lähedaste hooldamine teevad üldiselt naised, kes peavad seetõttu tihti ka töölt eemale jääma ning see suurendab sugude vahelist ebavõrdsus ühiskonnas. Aga me ju tahame õiglast ja hoolivat ühiskonda kõigile, mitte ainult ühte tüüpi inimestele?
Kuidas jõuda tasakaaluni?
Sel kuul sai meedias tähelepanu ühe naisteühenduse Facebooki postitus, mis tõi välja, et ERR-i on lisandunud uus päevakajaline saade, mille mõlemad saatejuhid on taaskord mehed. Erilise tähelepanu pälvis üks kahest saatejuhist, kes tundis et on ebaõiglane kasutada tema pilti postituse juures, mis räägib macho kultuuri kultiveerimisest.
Kurb kogu loo juures on see, et suhteliselt tulises lõimes, mis kõne all oleva postituse kommentaariumisse tekkis esitasid läbimõeldud argumente seesama meessoost saatejuht ning asjasse mitte puutuvad inimesed. Postituse autorid vastasid ainult lühilausetega, kohati teemaväliste tsitaatide ja näidetega. Tekkis tunne, et diskussiooni asemel tahetakse lihtsalt vihaselt paukuda. Ma ei mõista, kuidas selline käitumine midagi parandab?
Vaja on põhimõttelist otsust
Probleem seisneb selles, et me ei ole ühiskonnana otsustanud, et lisaks kogemusele ning oskustele on oluline ka sooline ja vanuseline mitmekesisus. Aga selles ei ole kindlasti süüdi mitte ükski saatejuht, vaid ikka ühiskond tervikuna.
Nii ERR-i nõukogu kui Kuku toimetuses on samuti ülekaalus mehed ja võib-olla nad lihtsalt ei saagi aru, et see olukord võiks kuidagi teistsugune olla. Või võib-olla ei viitsi nendes nõukogudes ja toimetustes olijad end viia kurssi, mida tegi näiteks BBC selleks, et kolme aastaga saavutada sooline tasakaal kõikides kanalites ja formaatides.
BBC näitel on selliseks muutuseks vaja liidrit, kelleks seal oli Ros Atkins. Ta tõestas esmalt omal initsiatiivil enda osakonna näol, et seatud 50:50 eesmärk on saavutatav. Kogudes andmeid ja jagades tulemusi teiste osakondadega ning rõhutades eesmärgi vabatahtlikkust, olid ka teised valmis proovima.
Kusjuures uuringud tõestavad, et saatejuhtide soolise, vanuselise ja rahvusliku mitmekesisusega toimub sarnane muutus ka meediatarbijate hulgas ning nende koguarv kasvab.
Naisi ju on
See on selge, et Eestis on pädevaid naisi arutamaks ükskõik, mis teema või sündmuse üle ning kindlasti on neid piisavalt kõigi meediakanalite jaoks. Tuleb lihtsalt teha otsus, et vajadusel ollakse valmis õiget inimest otsima veidi kauem kuni on leitud kandidaat, kes vastab kõigile kriteeriumitele.
Siinkohal tuleb tunnustada Kuku raadio Poliitikaguru saatejuhte, kes Atkinsile sarnaselt otsustasid toimetusest sõltumata, et kutsuvad igasse oma episoodi vähemalt ühe naisesineja.
Viha pole lahendus
Seega ei ole mõtet kedagi avalikult süüdistada selles ebavõrdses olukorras, kus me oleme. Selle asemel tuleb keskenduda lahendustele – sotsiaalmeedia postituste tegemise asemel rääkida näost näkku nõukogude ja juhtidega, tuua positiivseid globaalseid näiteid ja pakkuda end muudatuse tegemisel appi. Sest viha sellist olukorda kindlasti ei lahenda ja teeb halba ka kõigile neile hooliva ühiskonna nimel võitlejatele, kes on valinud enda tööriistaks diskussiooni ja andmetele tugineva analüüsi.
Eriti hea oleks muidugi, kui teemaga tegeleksid need, kelle ülesanne see päriselt on. Ringhäälingupoliitika kujundamise eest vastutab Eestis kultuuriministeerium ning ERR-i nõukogu nimetab ametisse riigikogu, mille liikmete võimuses on sarnaselt teistele Euroopa Liidu riikidele küsida ühiskonna läbilõiget peegeldavat nõukogu. Eestis ei ela muidugi vaid keskealised mehed ja naised, vaid ka rahvusvähemused ning puuete ja erinevate maailmavaadetega inimesed.