Natalie Mets: Märkame alles siis, kui on liiga hilja

Jana RistimetsHoolimine

Veidi üle nädala tagasi suri minu lähedane sõber, kirjutab sotsiaaldemokraat, Tallinna ööelu nõunik, Natalie Mets Eesti Ekspressis. 

Peamine, mis on aidanud pärast seda traagilist sündmust enam-vähem mõistuse juures püsida, on tohutu armastus, mida lahkunu tuttavad teineteisega jagavad. Armastus, mille sarnast ma tegelikult selles ringkonnas varem tajunud ei ole.

Kipume võtma iseenesestmõistetavalt kõiki inimesi, kes meid ümbritsevad. Ka oma kõige kallemaid sõpru ja pereliikmeid. Ja see paneb küsima, miks oleme valmis jagama ja väljendama hoolimist kõige rohkem olukorras, kus hullemaks enam minna ei saa?

Julgen laiendada seda mõtet kogu ühiskonnale. Kui koroonakriis algas, töötasin veel muusikasektoris. Sellist teineteise mõistmist nagu kriisi alguses ei ole ma oma veidi enam kui kümneaastase karjääri jooksul enne tundnud. Konkurentidest said liitlased, kes jagasid üksteisega muresid ja otsisid koos lahendusi. Seda tundmatus olukorras, mida vedas hirm ja teadmatus.

Pandeemia jooksul oleme hakanud üldse tõeliselt märkama kõiki neid, kes iga päev meie ühiskonna vundamenti laovad, kuid kelle palk ja töötingimused nende erilist väärtustamist ei peegelda. Arstid, hooldajad, politseinikud, päästjad, teendindajad ja kassapidajad. Need on inimesed, kelleta jääme ilma elementaarsest vajaminevast. Ning haridustöötajad, kes hoiavad ja kujundavad meie riigi kõige olulisemat vara – inimesi.

Ka ümbritsevat loodust paneme tõeliselt tähele alles siis, kui metsi enam pole, vett napib ja elektriarve nõuab rohkem kui võimaldab vaba raha hulk pangakontol.

Soovitus rohkem hoolida ja teineteist mõista meid rahva, riigi ja ühiskonnana paraku enam edasi ei vii. Praegusest empaatiakriisist aitab meid välja ainult põhimõtteline otsus elada ühiskonnas, kus päriselt kõigiga arvestatakse.

Muidugi on igaühel võimalik see mõttemallimuutus teha isiklikul tasandil, kuid suundanäitavate eeskujudeta ja kollektiivsuseta ei juhtu see määral, mida tõeline muutus vajab.

Meil kõigil tuleb olla nõudlikum, et leida lahendusi tänu millele ei jää keegi koduta, ilma võimalusest saada osa kultuurist, haridusest ja vajalikust ravist ega pea seisma silmitsi olukorraga, kus tuleb valida missioonitunde ja äraelamist võimaldava sissetuleku vahel.

Ja minu soov on, et märkaksime ja tunnustaksime üksteist koguaeg. Nii kriisides kui nende vahelisel ajal.

Meie kallis Eesti! Küll lumehelbekesed su päästavad!