Tallinna linnavalitsus võttis ametliku seisukoha, et linna muusikakultuur ei vaja toetamist. Nimelt lükati tagasi eelnõu, mille ellu viimisel oleks loodud toetusmeede kontsertkohtadele ja elavat muusikat pakkuvatele klubidele, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna öölinnapeakandidaat Natalie Mets Eesti Päevalehes.
Selline toetusmeede, mida saavad taotleda järjepidevat kvaliteetset muusikaprogrammi korraldavad kontserdipaigad, on jõus näiteks Helsingis, Londonis ning Kopenhaagenis. Kõiki neid linnasid tuntakse kui rahvusvaheliselt põneva ja mitmekülgse kultuurieluga sihtkohti.
Selline toetus on just praegusel hetkel olulisem kui kunagi varem. Seda kahel põhjusel. Esiteks on kultuuri- ja meelelahutusvaldkond koroona tõttu väga valusalt lüüa saanud. Teiseks hakkavad Tallinnas alates 1.septembrist kehtima uued alkoholimüügi piirangud, mille tõttu kaotavad väiksemad kontserdikohad igakuiselt 15-20 000 eurot tuludest. See summa on võrdne nende ettevõtete halduskuludega.
Linnavalitsuse eelnõu tagasilükkamise kohta käiv seletuskiri ütleb, et avaliku sektori käsutuses olevate finantsvahendite hulk on piiratud. Juttu keerutatakse viiruskriisi ümber ning septembrist kehtivaid alkoholimüügi piiranguid selgitatakse kogukondliku huviga.
Aga kuidas saab linnavalitsus piirata teatud tüüpi ettevõtete tulusid jättes sealjuures pakkumata alternatiivi saamata jäänud tulude teenimiseks? Ja miks on tehtud erisus kasiinodele ning suurema pindalaga (alates 450m2) ööklubidele, mis võivad alkoholi teistest tunni võrra kauem müüa?
Kusjuures kohad võivad külalisi edasi võõrustada ka pärast alkoholimüügi piirangu kellaaega, seega tööjõu-, kommunaal- ja tehnika rendi kulud püsivad, ainult teenimisvõimalus väheneb.
Ka mina leian, et Eesti inimesed tarbivad liiga palju alkoholi ning lällav publik on lugupidamatu esinevate artistide suhtes, kuid paraku ei jäta meie kultuuripoliitika kontserdikorraldajale teist valikut peale projekti eelarve tulude ridadesse (alkohoolsete)jookide müümise sisse arvestamise.
Survestage ametnikkonda
Olles enam kui kümme aastat korraldanud erinevas formaadis ja suuruses sündmuseid tean ma hästi, kui keeruline on saada rahalist toetust nendel kultuurikorraldajatel, kes tegelevad kõigega, mis on klassikalisest ja traditsioonilisest kultuurist erinev ja võõram.
Aga on väga oluline, et sellised kohad nagu Sveta Baar, klubi HALL, Kauplus Aasia, Plastik jt püsima jääksid. Ühelt poolt toimivad need kohad platvormina noortele talentidele, kes turvaliselt ja kriitikavabalt saavad oma andeid arendada. Teiseks pakuvad need kohad publikule sellist programmi, mis avardab silmaringi ja loob keskkonna, kus omavahel võivad kohtuda inimesed, kes muidu kokku ei satuks.
Linnavalitsuse seletuskirjas seisab ka, et üksiku toote või teenuse (antud juhul kontserdi või muusikalise programmi korraldamise ehk elava muusika toetus) pakkumise kompenseerimise soov ei ole kooskõlas ausa konkurentsi tagamise põhimõtetega.
Kas linnavalitsus tõesti ei mõista, et elavat muusikat toetav meede ei sea ettevõtetele konkurentsi eelist, vaid hoiab elusana linna kultuurielu võimaldades esinema kutsuda ka neid artiste, kes ei meelita masse, vaid pakuvad inspireerivat ja kosutavat elamust?
Tallinn kandideerib 2021.aastal UNESCO loovlinnade võrgustiku liikmeks muusikalinna kategoorias eesmärgiga saada külge rahvusvaheline muusikalinna tiitel, mis sarnaselt rohelise pealinna tiitlile väga peale paiknemisele heas nimekirjas midagi muud ei annagi.
Küll on aga see Tallinnalt võtnud juba hunnik eurosid, mille eest on makstud projektijuhtide palkasid ja korraldatud uhkete snäkivaagnatega ümarlaudasid. Kandidatuuriga seonduvalt seisab Tallinna koduleheküljel, et muusika on Tallinna jaoks olulise tähtsusega ning muusikalinnaks pürgimise üks tulemusi on Tallinna muusika valdkonna arendamise strateegia koos meetmetega.
Jääb mulje, et ametnik, kes elava muusika toetamise eelnõu seletuskirja koostas ei ole antud alalehel käinud, sest kuidas muidu saaks kahes tekstis esineda nii palju vastuolulisd?
Kõikidel kontserdikorraldajatel, kes pärast koroona piirangute langemist tegelevad eelmisel aastal kaotatud tulude tagasi teenimisega, soovitan muusikalinnaks kandideerimise protsessil käsi pulsil hoida ning seda juhtivatele ametnikele ka enda poolt survet avaldada, hoolimata sellest, mida otsustab UNESCO komisjon.
On aeg üle saada soovist endale linnana ordeneid rinda toppida ning liikuda päriselt sisuliste ja kultuurivaldkonda mitmekülgselt arendavate sammudeni tegemiseni.