Lauri Läänemets tselluloositehase kiituseks: saagu uued töökohad, kadugu poodidest kilekotid

VKG puidukeemia tehase rajamise plaan Lüganusele lööb mitu kärbest ühe hoobiga ja seda pigem heas mõttes. Samas ei saa tähelepanuta jätta keskkonnaküsimusi, kirjutab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets Eesti Päevalehes. 

Taust: Viru Keemia Grupp (VKG) soovib Kohtla-Järve lähedale Lüganuse valda rajada tselluloosi ja biotoodete tehase. Eile esitas ettevõtte vallale taotluse kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu algatamiseks. Kompleks hakkab tootma tekstiilitööstusele erinevate kangaste toorainet. Lisaks annab kompleks võimaluse toota biokütuseid ja erikeemia tootegruppe: plastifikaatoreid, sideaineid, fenoole, polüestreid, hüdrogeele, antioksüdante (Ärileht 20.07).

Lüganuse on kliimamuutuste valusa mõju tsentrum tänases Eestis. Seega ei mõju biokeemia tehase rajamise plaan mitte ainult plaastrina katkisel haaval, vaid on just täpselt see, mida Ida-Virumaa inimesed ootavad – reaalsed töökohad. Võitlus kliima soojenemise vastu ilma õiglase üleminekuta jookseks varem või hiljem ummikusse inimeste vastuseisu kasvades. Seni on valitsus pigem kohalike inimeste jaoks suuga sooja õhku liigutanud, plaanitav tehas on esimene reaalne oodatud lahendus – kõrgema palgaga töökohad, innovatsioon.

Mitte ainult põlevkivist loobumine ei vaja õiglast üleminekut, see on kerkimas päevakorda ka metsanduses. Arvestades Euroopa Komisjoni plaane ja meie enda soovi liigirikkust hoida, siis võiks metsanduse kompromiss kõlada, et loome väiksemate raiemahtude juures sama suurt väärtust.

See eeldab euroraha investeeringute toel puidutööstuses suurema lisandväärtuse poole liikumist, hoides alles töökohad ja panuse SKPsse. Lihtsalt puidu ahju ajamise asemel on puidukeemia väga mõistlik alternatiiv, eriti kui arvestada, et suur osa selleks vaja minevast materjalist viiakse palgina üle lahe.

Kliimale ja keskkonnale mõeldes tuleb leida aga parim lahendus, sest ka kõige rohelisemal tootmisel on jalajälg. Kõige kliimamõistlikum on mõttetut tarbimist vähendada, tarbimine mingil kujul aga siiski jääb.

On fakt, et kui soovime poest kaotada kilekotid ja plastikpakendid, vajame paberit, pappi ja muid materjale, mille osas järjest rohkem puidu poole vaadatakse. Samas on ka metsanduses ees piirid, seega ideaal oleks, et tootma hakatakse just seda, mida hetkel puuduv Eesti ringmajanduse ja kliimaplaan ette näeks.

Loodan, et oleme ühiskonnana nüüdseks õppinud ja vajalikud uuringud ning analüüsid on võimalik enne ära teha, kui keegi poliitiliste punktide näljas Ei ütlema tormab.

PÄEVA TEEMA | Lauri Läänemets tselluloositehase kiituseks: saagu uued töökohad, kadugu poodidest kilekotid