Kas Eesti otsustajad suudavad oma elustiili pealt reaalselt tunnetada, kuidas saab hakkama näiteks pere, mille ainsa täiskasvanu sissetulek on alla Eesti keskmise? Kas inimene, kes saab oma tööd teha arvuti teel, suudab ette kujutada tööd, kus kaugtöö ei ole võimalik?

Toompea lossis või Stenbocki majas tööl käies ei tohi mitte kuidagi unustada, et vastuvõetavad seadused kujundavad kõigi Eesti inimeste elu ja kohustus on võtta arvesse mõju kõikidele Eesti inimestele, mitte vaid oma lähikonnale või erakonna valijaskonnale.

Pidasin vahepealset pikalt kehtinud haiguspäevade maksmise korda, mille puhul kolmel esimesel haigestumise päeval kaotab töötaja haigusraha täiesti, veaks juba selle loomise hetkest 2009. aasta majanduskriisi ajal. Nn arvutitööd tegevad inimesed selle muudatuse mõju suuresti ei ole tunnetanud. Kokkuleppel tööandjatega jäävad paljud neist kergema haigestumise korral kaugtööle ja jätkatakse palga maksmist. Haigusleht lastakse käiku alles siis, kui haigestumine pikemaks kujuneb ja inimene ei saa kaugtööd teha.

Õpetajatel lasteaedades, hooldajatel haiglates ja hooldekodudes, bussijuhtidel ja müüjatel ning paljudel teistel ei ole võimalik oma tööd kaugtööna teha. Neil inimestel oli valik, kas jääda haigena koju ja kaotada kolme esimese haiguspäevaga 15 protsenti kuu sissetulekust või püüda olla haigusest üle ja minna ikka tööle. Mida väiksem oli inimese sissetulek ja pingelisem pere eelarve, seda suurem oli surve haigena tööl käia.

Mõjud olid kõik ennustatavad. Haigena tööl käimine võib pikendada haigestumise kestust, sagedasemad on pikaajalised tüsistused, viirusnakkusi jagatakse rohkema arvu töökaaslaste ja klientidega.

Haigekassa eelarves vähenesid koheselt kulud haigusrahadele, kuid seda, milline oli lühemas ja pikemas perspektiivis tervise- ja ka majandusmõju poolhaigena tööl käimisest, kahjuks ei mõõdetud. Kas ehk peitub siin osa vastust küsimusele, miks Eestis keskmine eluiga pikenes kümne aasta jooksul pikemate sammudega kui tervelt elatud eluaastad? Terviselõhe sarnaneb järjest enam sissetulekulõhele ühiskonnas. Vähem teenivad inimesed haigestuvad sagedamini, saavad vähem abi ja ka surevad varem ära.

Koroonapandeemia esimesel aastal tuli tegelikkusele reaalselt otsa vaadata: valitsuse ja arstide soovitus haigena koju jääda ei ole tõsiseltvõetav, kui selle täitmine lööb osade inimeste pere eelarvesse täitmatu augu.

Haiguspäevade maksmise kord muudeti töötaja vaates tagasi sarnaseks enne 2009. aastat kehtinud korraga ning vähendati ka ühe päeva võrra tööandjate poolt tasustavate haiguspäevade arvu. Töötaja hakkas saama haigusraha jälle alates teisest haiguspäevast neljanda asemel ning tööandja tasub nelja haiguspäeva, mitte viie eest. Muudatus tehti paraku ajutisena ning see kehtib käesoleva aasta lõpuni.

Pean õigeks praegu kehtiva korra seadustamist püsivana. Seda toetavad ka tööandjate keskliit ning ametiühingud. Vajaliku kuluga arvestas haigekassa oma uue aasta eelarveprojektis juba suvel enne eelarveprojekti esimest arutelu nõukogus, teades, et parem on maksta kahe täiendava haiguspäeva eest haigestumise varases järgus kui hilisemaid ravitüsistusi ja laialdasemat haigestumist.

Prognoosi järgi jääb kogu haigekassa töövõimetushüvitiste kulu 2023. aastal 2022. aasta tasemele, kuivõrd lähikontaktsed enam karantiini jääma ei pea ja sellevõrra on oodata haiguspäevade koguarvu langust. Praeguse kiire hinnatõusu ajal satuksid eriti suure surve alla haigena tööle minna just keskmisest madalama sissetulekuga inimesed, kelle töötamine distantsilt ei ole võimalik.

Mina ei saa tuleva aasta jaanuaris vaadata inimestele otsa ja öelda, et on vastutustundlik haigestumise korral koju jääda, kui tean, et paljudel inimestel ei ole see rahaliselt võimalik. Terviseteadlikkus ei tohi tulla näiteks laste täis kõhu või maksmata elektriarve arvelt. Nii töötajatele kui ka tööandjatele, nii Eesti rahva tervise kui ka Eesti majanduse vaates on parem seadustada praegune kord, mitte pöörduda tagasi 2009. aastal tehtud vea juurde.

Vajalikud eelnõud on aegsasti esitatud ja mitmel viisil arutamiseks pakutud ning ootavad nüüd koalitsioonipartneritelt empaatilist ja majanduslikult arukat head tahet.