Piret Uluots: mul on hea meel, et olen opositsioonis

Krõlli lasteaia õpetaja ning Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv linnavolikogu liige Piret Uluots tunnistab, et on opositsioonipoliitiku staatusega rahul, kuna on saanud oma mõtteid ausalt välja öelda.

Teie nimest tulenevalt ei saa küsimata jätta, kas kunagine Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots on teie sugulane.

Jah, ta oli minu vanaisa vanem vend ehk minu vanaonu ja ma olin ka tema Eestisse ümbermatmise komisjonis perekonna esindaja.

Siis te teate väga hästi, et tema maja Õpetaja tänavas seisab aastaid tühi ja laguneb?

Jah, ma olen püüdnud sellega tegelda, aga kahjuks tema poeg Erik tegi päranduse Tartu Ülikoolile. Ja siis see seisis ja lagunes. Kuni lõpuks otsustas ülikool selle maha müüa. Oleksin hea meelega selle ise ära ostnud, aga lasteaiaõpetaja palk ei võimalda seda. Ja nii see laguneb edasi.

A. Haava tänaval laguneb meil kunagine Jaan Tõnissoni maja, kus nüüd elavad omavoliliselt noored. Kas hõivajad võiksid seal teie meelest edasi tegutseda või peaksid linna nõudel välja kolima?

Ma ei tunne neid noori. Aga minu kogemus on selline, et … Meie ka kunagi lubasime sinna Õpetaja tänava majja noored ja nad keerasid tuksi kogu küttesüsteemi. See külmus lõhki, kuna vesi keerati lahti.

Nad kutsusid sinna ka oma sõpru, kes vandaalitsesid, ja maja lõhuti ära. See oli 1990ndate keskpaigas. Kui Tõnissoni majas elavad kenad noored inimesed, siis miks mitte. Aga nad oleksid võinud kõigepealt majaomanikelt luba küsida, mitte hõivata.

Kui ma teiega intervjuud kokku leppisin, tundus mulle, et te polnud sellest väga huvitatud. Miks?

Ma ei pea ennast nii suureks poliitikuks, et mind poliitikuna intervjueerida. Ma olen lasteaednik ja jään selleks. See, et ma kogemata poliitikasse sattusin … Ma püüan teha oma kutsetööd võimalikult hästi ja suure kärata.

Tegelikult tahtsin intervjuud teha juba üle-eelmisel nädalal, aga siis olite Jordaanias. Kas see oli puhkusereis?

Jah, mul oli nädalane puhkus. Käisin Iisraelis ja Jordaanias.

Lasteaiaõpetaja palk on järelikult piisavalt suur, et saate endale sellist reisi lubada?

Ütleme nii, et sellist reisi ei saa teha palgast, vaid sissetulekutest. Mul oli sel sügisel kurb lahkumine oma vanematekoduga Haapsalus, olin sunnitud selle maha müüma. Ja sealt tekkis väike n-ö pensionifond.

Miks te lasteaias töötate?

Sattusin. Olen lasteaias Krõll töötanud üle 30 aasta. Ma lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurhariduse ja koorijuhtimise erialal ning mul võimaldati Tartusse tööle tulla. Olin linna kultuuriosakonnas inspektor. Aga see oli kontoritöö. Lisaks tuli teha väga palju väljaspool tööaega.

Kui kohustuslikud kolm aastat läbi said, otsustasin ära minna. Ma ise pole lasteaias kunagi käinud, aga lapsed olid siis lasteaias ja sain naaberlasteaeda muusikaõpetajaks. See kodune õhkkond ja lapsed sobisid mulle ning nii ma jäingi sinna. Nüüd olen juba aastaid olnud rühmaõpetaja.

Lasteaedniku ja poliitiku töö on küll täiesti erinevad. Miks te poliitikas osalete?

See ongi sellepärast, et need on erinevad asjad. Ja lasteaiaõpetajaid poliitikas on pea võimatu leida. Neid on üksikuid. Aga mis ajab rähnipoja puu otsa? Ikka veri.

Kui olin Tartu haridustöötajate liidu juhatuse liige ja alustasime 2000. aastate alguses läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks, otsis Sotsiaaldemokraatlik Erakond (Mõõdukad) inimest, kes teaks ja tunneks lasteaedade elu ning oleks laiema pedagoogilise taustaga. Valik langes minule.

Esimene kord ma volikokku ei saanud. Teine kord sain asendusliikmena sisse Jaan Kaplinski asemel. Kolmas kord sain juba otse sisse.

Kui teile oleks teinud pakkumise mõni teine erakond, kas oleksite samuti nõus olnud?

Ma arvan, et mitte. Mingil määral luges ka erakonna maailmavaade. Lasteaiad olid tol hetkel täiesti maadligi. Sellest ajast peale, kui lasteaiad anti riigilt kohalikele omavalitsustele, läksid kooliõpetajate palgad kohe eest ära.

Lasteaednikud jäid vaeslapse ossa. Kusjuures nõudmised ja töökoormus kasvasid võrdselt. Ma nägin seda tohutut pettumust. Inimesed hakkasid töölt ära minema. Mulle tundus, et midagi tuleb ette võtta.

Mida volikogus töötamine teile on andnud?

Mida on andnud? Teate, olen küll olnud kogu selle aja opositsioonis, aga kui ma vaatan neid koalitsioonipoliitikuid, kes istuvad suu vett täis ja mitte kunagi midagi küsida ei julge, siis ausalt öeldes on mul isegi hea meel, et olen opositsioonis. Saan öelda, mida tahan ja arvan. Kindlasti olen saanud volikogus olles juurde julgust, esinemisoskust ja ma näen probleeme laiemalt. Olen saanud juurde ka väga palju suhteid toredate ja tarkade inimestega.

Aga mida volikogus töötades ise oma valijatele andnud olete?

Minu põhiline küsimus on alati olnud lasteaedade õpetajate valdkond. Nende töötingimused ja laste heaolu. Ma ei ole ju päris poliitik, kuna võitlen kitsal alal. Ma pole võtnud endale julgust kaasa rääkida majandusteemadel, aga ma leian, et minu tööst volikogus on siiski olnud kasu. Kui tilgutada ja tilgutada, siis lõpuks tuleb ka kivisse auk.

Millised on olnud teie töövõidud?

Kas või selle aasta lasteaiaõpetajate palgatõus.

Ma ei oska öelda, kas see oleks tulnud ka minu abita, aga panustasin sellesse palju. Alates hetkest, kui esimestel läbirääkimistel kollektiivlepingu komisjonis teatas abilinnapea (Tiia Teppan – toim), et palgatõusu ei tule. Ta ütles, et ärge kütke kirgi! Sellel ei ole mõtet. Katsuge inimesi rahustada. Ta ütles, et lasteaednikud on rõõmsad ja kutsekindlad. Nad armastavad oma tööd ja teevad seda ka ilma palgatõusuta. See solvas ja vihastas mind.

Võtsin hariduskomisjonis sel teemal väga teravalt sõna. Ametiühingu poolelt ärgitasime ka hoolekogusid. Hakkasime allkirju koguma ja ka piketti organiseerima. Näiteks piketi organiseerimise päeval tuli mõnegi lasteaia juhataja poolt veel üleskutseid mitte selles osaleda, kuna aprillist juba lubati suuremat palka.

Lõpuks me saavutasime siiski palgatõusu 1. jaanuarist. Volikogus oli samuti huvitav pretsedent – minu sõnavõtu peale plaksutati, mida juhtub väga harva. Ma tundsin toetust.

Mis on teie erakonna viimase nelja aasta suurim saavutus?

Näiteks linna ühistransport. Meie erakond oli seal hankekomisjonis väga jõuliselt esindatud ja paljud ideed läksid käiku. See oli meeldiv koostöö.

Mida te veel olete suutnud opositsioonis olles läbi suruda?

Opositsioonis olles on see keeruline. Näiteks eelmine linnavalitsus arvestas arengukavas minu ettepanekut üheruumilistes rühmades laste arvu vähendamiseks seadusjärgsele tasemele, kuid praegune linnavalitsus toppis uuesti täis.

Kuidas praegune koalitsioon on linna juhtimisega hakkama saanud?

Üldiselt on saanud ja väga suuri etteheiteid neile ei ole. Kõige suurem probleem on nende suhtlemisstiil nii opositsiooni kui linnakodanikega. Täna (11.04 – toim) kuulasin linnatundi, kus linnapea selgitas elektrihanget.

Kui ta oleks volikogus ka meile seda niimoodi selgitanud, siis võib-olla poleks seda umbusaldusavalduse ettepanekut tulnudki. Aga ta lihtsalt ei suvatsenud seda teha.

Tihtipeale on sellist ülevalt alla vaatamise muljet. Ja siis tulevadki küsimused küsimuste pärast, mis mind alati ärritavad.

Meie intervjuu toimub vahetult enne 11. aprilli volikogu istungit. Kas te hääletate umbusaldusel Urmas Kruuse vastu?

Jah. Kui ma sellele alla kirjutasin, elasin välja lasteaednike palgatõusu teemaga tekkinud pingeid ja frustratsiooni. Kui Tartu linn kaotab aastas 100 000 eurot vaid seepärast, et nad ei mõelnud elektrihanget hästi läbi, siis see on just see raha, mida oleks olnud vaja lasteaiaõpetajate palgatõusuks. Aga meile öeldi sellest esialgu väga räigelt ära.

Teine asi ongi stiil, kuidas meile sellest teatati. See ajas hinge täis. Umbusaldusavaldus paneb neid ehk mõtlema, kas ikka tasub alati ülevalt alla klähvida. Opositsiooni ja koalitsiooni vahel võiks olla lugupidavamad suhted.

Mis teid linnas veel häirib?

Ma läheks ikkagi lasteaedade juurde. Linnavalitsus tegeleb põhiliselt koolivõrguga ja nad ei adu, et lasteaedade majanduslik olukord läheb järjest halvemaks. See on alla igasugust arvestust.

Juba aastaid ei ole meil remondiraha. On uued ja on vanad lasteaiad, kus hoiutingimused on kardinaalselt erinevad. Ühes on kaks-kolm korda rohkem ruumi kui teises. Tegelikku olukorda nad ei tunneta.

Miks lasteaiakohtade järjekorrad ikka nii pikad on?

See oli 1990ndate alguse suur viga, kus paljud lasteaiad likvideeriti. Viimane lasteaed pandi kinni alles 2000. aastal, kusjuures siis hakkas laste arv juba kasvama. Kui need kõik oleksid alles olnud, poleks seda probleemi olnud.

Kuidas lastega pered Tartus toime tulevad?

Nii ja naa, nina on vee peal. Aga hõisata ei ole. On väga raskes olukorras peresid ja on ka neid, kel pole suuri raskusi. Keskeltläbi peab iga pere kopikaid lugema. Me ei saa lasteaias lubada endale kalleid väljasõite või teatrietendusi.

Kuidas teie linna koolireformiga rahul olete?

Mina olin algusest peale põhimõtteliselt selle vastu. Mulle ei meeldinud see kava. Aga kui lõpuks loodi laiapõhjaline komisjon ja kava sai valmis, siis leppisin sellega. Leian, et pärast kaklust rusikatega vehkida ei tasu. Selle koha peal lähevad sotside ja Keskerakonna arvamused lahku.

Minu lapsed on käinud ka Tamme gümnaasiumis ja mul on kahju, aga kui me praegu anname Tammele võimaluse alles jääda, küsivad ju kohe ka teised. Miks mina? Ainukene kool, kellele mina oleks erandi teinud, on Karlova kool. Igas Euroopa riigis on tugev koorikool ja meie lõhume selle ära. Me lõhume traditsioonidega ja hea kooriharidusega kooli.

Marju Lauristin on öelnud, et tema enam sügisel volikogusse ei kandideeri. Kui palju see mõjutab sotside valimistulemust Tartus?

Kindlasti mõjutab. Marju Lauristin ja Heljo Pikhof on olnud meie suurimad häältetoojad.

Kas sotsid on sügisel Tartu uues koalitsioonis?

Nad ise kindlasti väga tahavad seda.

Ütlete «nad»?

Ma ise natukene distantseeruks selle koha peal. Kui päris ausalt ütlen, siis ma ise ennast järgmises volikogus ei näe. Aga ma ei tea, kas mul lubatakse seda teha. Tunnen väikest väsimust ega tahaks enam kandideerida. Eriti kandideerimise periood on väga ebameeldiv. Ma ei ole kunagi teinud väga suurt kampaaniat. Mulle ei meeldi need. Leian, et moora­maa mees on oma töö teinud.

Kes võiks olla sotside linnapeakandidaat?

(Pärast väga pikka pausi – toim.) Väärikaid inimesi on ju palju, kuid kas nad kõik sobivad ja tahavad. Aga Heljo Pik­hof oleks kaunis naislinnapea Tartule.

Allikas: tartupostimees.ee