Raimond Kaljulaid: hinne valitsusele on kolm. Veel veidi ja tuleb ka miinus

Nagu lubasin, andsin Kallase valitsusele sada kriitikavaba päeva (välja arvatud vaktsineerimise küsimuses, kuid me ka ütlesime, et tervisekriisi osas ei ole kahjuks võimalik lubada eksimustele tähelepanu mitte juhtimist). Need sada päeva on nüüd täis saanud. Tulemus on kahvatu, kirjutab sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Raimond Kaljulaid EPLi arvamusloos.

Kui Kallase valitsus oleks kooliõpilane, siis hindaksin ma teda esimese saja päeva põhjal hindega kolm. Miks mitte hinnetega kaks või viis? Sest suuri dramaatilisi vigu ei ole tehtud (Lauri Hussar pingutab üle, nimetades Kallase valitsuse eksimusi “ajaloolisteks” EPL 18.02; EPL 25.03 ja EPL 03.05), kuid pole ka kordaminekuid, mis vääriksid tunnustamist.

Huvihariduse mitterahastamine viis hinde alla

Vaktsineerimise jättis ettevalmistamata eelmine, Jüri Ratase valitsus. Selle süü veeretamine ainult Kaja Kallase juhitud valitsusele ei ole kindlasti õiglane. Samas konkreetselt Astrazeneca kaasuses tehti vaktsineerimise protsessile rohkem kahju kui oleks pidanud.

Kaja Kallas ei ole toonud kriisi juhtimisse seni midagi uut, mis on väga üllatav. Oleksin oodanud, et opositsiooniliidril on väga tugev plaan, mida tema teeks teisiti. Opositsiooniliidrid peavad minu meelest iga päev mõtlema, mida nemad teeksid peaministri rollis teisiti ja paremini – seda nii tervise kriisi lahendamisel kui ka näiteks majandusküsimustes, riigikaitses ja paljudes muudes valdkondades.

Paar nädalat tagasi oleksin öelnud, et hinne on neli – kuid siis tulid valitsuse kärpe ettepanekud, eriti muidugi laste huvihariduse rahastamise vähendamine. See paraku langetas hinde kolmele. Veel veidi ja selle kolme taha tuleb ka miinus.

Kurb küll, kuid ka peaminister isiklikult ei ole alustanud väga tugevalt. Soovitan Kallasel tõsiselt kaaluda muudatusi oma lähimas meeskonnas. Eriti nende osas, kes vastutavad peaministri strateegilise kommunikatsiooni eest.

Poliitikas on tavaline see, et tipp-poliitikut lähemalt tundma õppides avastad, et ta on veel palju suurem kaabakas kui sa arvasid. Kaja Kallase puhul on täpselt vastupidi – ma olen kindel, et ta on tegelikult parem juht ja inimene kui hetkel välja paistab. Midagi on valesti. See tuleb korda teha.

Ainus asi, mille eest uus valitsus väärib üldjoontes viit, on muidugi eeskujulik käitumine. Eelmise valitsuse iganädalased ja kohati ka igapäevased probleemid on jäänud minevikku.

Vaadates aga tulevikku, millised on valitsuse väljavaated?

Keskerakond, oleme ausad, käitub selles valitsuses üsna tujukalt. Kujutan ette, kuidas Ratase büroos oleks omal ajal ahhetatud ja silmi pööritatud kui Isamaa või EKRE oleks endale sellist käitumist lubanud. Aga teiselt poolt ei saa ega peagi nad riskima sellega, et läheb nii nagu mõnedel varasematel Reformierakonna koalitsioonipartneritel – kõigepealt viiakse ellu Reformierakonna lubadused ja Reformierakonna poliitika ja siis ongi armastus otsa saanud ja teed lähevad lahku. Nii et õigesti teevad keskerakondlased, et enda lubaduste ja valijate eest päris jõuliselt seisavad.

Keeruliseks kujuneb kindlasti vene õppekeelega koolide ja lasteaedade küsimus, millega tegelemine on targu lükatud kohalike valimiste järgsesse aega. Keskerakond raiub, et mingit üleminekut eestikeelsele õppele ei tule. Mis siis, et koalitsioonileppes on selles ju selgesõnaliselt kokku lepitud ning üleminekukava koostamise osas käivad haridusministeeriumis tõsised ettevalmistused.

Reformierakonna jaoks on aga tegemist ühe nende peamise poliitilise lubadusega. Kumbki pool ei saa teha sammu tagasi. Samas lõputult eri rahvusest inimestele valitsuse poliitika kohta erinevat juttu ajada ka ei saa.

Nii et kokkuvõtteks. See valitsus (erinevalt eelmisest) ei ole Eestile muidugi mingi katastroof. Aga midagi suurt või olulist ära teha selle kooslusega samuti ei saa. See teeb omakorda murelikuks, sest tulevik on väga keeruline. Viimase riigikontrolli aruande kohaselt ootab meid ees inimestele esmavajalike teenuste osas väga keeruline olukord.

Õpetajaid on vähem kui vaja juba täna ja neid ei tule piisavalt juurde. Õpetajate keskmine palk ei liigu kuidagi kokku lepitud 120% suunas keskmisest palgast. Õpetajate lähtetoetust pole tõstetud üle kümne aasta. Meie päästjate palgad on täna keskmise palgaga võrdluses madalamad kui kümme aastat tagasi. Järgmise kümne aasta jooksul väheneb politseinike arv 10% võrra, sest pensionile läheb 250-300 politseinikku rohkem kui akadeemiast peale tuleb.

Meil oleks hädasti vaja valitsust, mis võtaks ette suuri ja põhimõttelisi reforme. Mis maksupoliitikas suudaks lahti murda vanadest dogmadest. Jube kehv lugu kui Eesti lepib keskpärasusega.

PÄEVA TEEMA | Raimond Kaljulaid: hinne valitsusele on kolm. Veel veidi ja tuleb ka miinus