Mida varem me hoolduskindlustuse süsteemi välja töötame, seda kiiremini saavad abi inimesed, kes vajavad pikaajalist hooldust. Mida kauem me sellega venitame, seda rohkem kannatavad nii abi vajavad eakad inimesed kui ka nende lähedased. Õppida saame hoolduskindlustuse süsteemi luues teistelt riikidelt nagu näiteks Jaapan, kus hoolduskindlustus on olemas juba mitu aastakümmet, kirjutab sotsiaaldemokraat ja Riigikogu liige Raimond Kaljulaid Õhtulehes.

Aasta aega on möödas sellest ajast, kui Keskerakonna esimees Jüri Ratas kutsus üles pidama maksudebatti, viidates sellele, et meie praeguse maksukoormuse juures lihtsalt ei ole võimalik täita inimeste ootusi riigile.

Paraku nn „maksudebati“ osas keegi vedu ei võtnud ja ettepanekuid ei tehtud. Ainus sisuline ettepanek pärineb sotsiaalministrilt, kes eelmise aasta lõpul tõstatas hoolduskindlustuse küsimuse. Kuid ka see algatus jäi vaid retooriliseks.

Hoolduskindlustuse vajadus on aga ilmne. See tuleb ära teha. Mida varem, seda parem.

Maksma hakatakse keskealisena

Toon näite Jaapani hoolduskindlustuse süsteemist.

Jaapanis kehtib hoolduskindlustus aastatuhande vahetusest ehk kaks aastakümmet ning selle kehtestamise vajadus tulenes elanikkonna vananemisest ning eakate inimeste suurenenud abivajadusest.

Jaapani keskmine eluiga on väga kõrge – 87 aastat, mis on mõistagi väga positiivne. Tänasel päeval moodustavad 28% Jaapani elanikkonnast üle 65-aastased inimesed. Prognooside kohaselt suureneb see näitaja tulevikus 40 protsendini.

Samal ajal, kui eakate inimeste arv Jaapanis kasvab, väheneb tööealiste inimeste osakaal ühiskonnas. See tähendab, et eakate inimestega seotud sotsiaalkaitse ja tervishoiukulutuste katmine on aina keerulisem. Sarnane olukord on Eestis.

Jaapani hoolduskindluste süsteemi kaudu saavad tervishoiu ja hoolduse osas neile vajalikku abi kõik üle 65-aastased kindlustatud inimesed. Abi osutatakse ka noorematele inimestele vanuses 40-65 aastat, kui nende abivajadus on seotud vananemisega (näiteks vähiga).

Hoolduskindlustusmakse suurus on seotud inimese sissetulekuga ja on põhimõtteliselt astmeline. Hoolduskindlustust hakatakse maksma keskealisena – nooremad tööealised inimesed makseid ei tee.

Eakatele vajalikke teenuseid ja pikaajalist hooldust rahastatakse järgmiselt: 10% tasub inimene ise. Ülejäänud 90% jaguneb kaheks – pool tuleb hoolduskindlustuse vahenditest ning pool pannakse juurde jooksva aasta riigieelarvest.

Loomulikult ei saa Eesti Jaapani süsteemi lihtsalt üle võtta. Riigid on erinevad. Kuid kahtlemata saame Jaapani ja teiste hoolduskindlustusega riikide kogemusest õppida. See on suur eelis, kui hakkame oma süsteemi välja töötama.

Kas riiki saab usaldada?

Vastuargumente hoolduskindlustusele on kõlanud kolm.

Esiteks, et tegemist on justkui uue maksuga, sarnaselt näiteks töötuskindlustusmaksetele. Samas on tegemist selgelt sihtotstarbelise ja läbipaistva igakuise maksega – inimene teab täpselt, mille eest ta tasub.

Põhjamaade heaolu tugineb muuhulgas sellele, et nendes riikides on astmeline tulumaks ja maksusüsteem, mis võimaldab riigil piisavalt panustada haridusse, tervishoiuteenustesse, sotsiaalkaitsesse. Eesti maksukoormus on oluliselt madalam põhjamaadest – Soomest, Rootsist, Taanist ja Norrast.

Meie madala maksukoormuse juures on erakordselt keeruline piisavalt raha leida nii tervishoiu kui sotsiaalkaitse jaoks. Sellepärast ongi ravijärjekorrad nii pikad ja omaste hooldajad ei saa riigilt ja omavalitsustelt piisavalt tuge.

Kui soovime kulutusi suurendada, siis mõistagi tuleb neid kulutusi kuidagi rahastada. „Süsteemi seest“ seda raha ei leia. Seal seda lihtsalt ei ole.

Teiseks ei aita hoolduskindlustuse kehtestamine tingimata neid inimesi, kes täna ja nüüd abi vajavad – sarnaselt nagu pensioni teine sammas ei suurenda tänaste eakate sissetulekuid.

Kuid elanikkonna vananedes muutub eakatele tervishoiuteenuste ja sotsiaalkaitse tagamine keerulisemaks, mitte lihtsamaks. Korraliku hooldussüsteemi üles ehitamisele läheb aastaid. Mida varem me alustame, seda varem suudame pakkuda eakatele lisakindlustust. Paralleelselt tuleb muidugi tegeleda ka tänaste omaste hooldajate ning abivajajate muredega.

Kolmandaks töötab hoolduskindlustuse süsteemi loomisele vastu tänase valitsuskoalitsiooni soov lammutada kogumispensioni süsteem. Eesti inimestel on tulevikus seda keerulisem uskuda riiki, et nende poolt läbi hoolduskindlustuse süsteemi makstud raha ei kasutata taas millekski muuks, nagu soovitakse teha pensionirahadega.

Viimane argument ongi väga keeruline. Inimestel peab olema usaldus riigi vastu. Ilma selleta on väga keeruline mistahes reformide ellu viimine. Poliitikute ülesanne on oma otsuste ja tegudega tõestada, et riik on jätkuvalt usaldusväärne.

Tuleb vaadata ka suuremat pilti. Eesti tuleviku kõige suurem väljakutse on see, et me suudaksime tagada jätkusuutliku majanduskasvu, kuid samas hoolitseda, et see jõuaks võimalikult paljude inimesteni.

Kui me saaksime tehtud hoolduskindlustuse, kehtestatud astmelise tulumaksu ning järgiksime OECD soovitusi varamaksude osas, siis liiguksime suure sammu edasi põhjamaade heaoluühiskonna loomise suunas.

Raimond Kaljulaid | Hoolduskindlustuse loomisel saab eeskuju võtta Jaapanist