Raimond Kaljulaid: kas riigi sulgemine Venemaa üliõpilastele on õige?

Jana RistimetsHaridus

Võimalik, et õigus on neil, kes leiavad, et suurest sõjast ei ole enam pääseteed. Kuid ka sellisel juhul ei pruugi teha halba, kui me lükkame selle algust edasi ning kasutame sõjani jäänud aega enda kaitsevõime suurendamiseks ning vastase nõrgestamiseks majanduslikult, psühholoogiliselt ja sõjaliselt, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid ERR-is.

Venemaa kallaletung Ukrainale on kaasa toonud sanktsioonid Venemaa vastu, millele täiendavalt on nii rahvusvahelised ettevõtted kui ka paljud teised organisatsioonid teinud otsuseid, mille eesmärk on ühel või teisel viisil avaldada Venemaa Föderatsiooni poliitilisele juhtkonnale survet sõja lõpetamiseks.

Äriettevõtted loodavad, et Venemaa kodanike ilma jätmine populaarsetest toodetest ja teenustest, töökohtadest ja teenistusest aitab suurendada Venemaal kodanike rahulolematust oma juhtidega ja seeläbi muudab omakorda Kremli jaoks vaenutegevuse jätkamise keerulisemaks. Kas sellel on mõju või mitte, me veel ei tea.

Ametlikult Venemaal sanktsioone muidugi naeruvääristatakse. Nädala algul selgitati ühes Venemaa poliitikasaates, kuidas Venemaale kehtestatavad sanktsioonid viivad tegelikult dollari ja seeläbi USA majanduse kokku kukkumiseni.

Arutati selle üle, et rahvusvaheliste suurkorporatsioonide heaks töötanud noorema põlvkonna “mänedžerid” on nakatatud kahtlasest lääne ideoloogiast. Kõlasid vahelehõiked, et sellised tuleks ennetavalt vangi panna.

Samuti tõdeti saates, et vana majandussüsteemi ja kaubandussuhete juurde mingit tagasipöördumist ei ole ega tule, tuleb üles ehitada põhimõtteliselt uus majandus ja rahvusvahelised institutsioonid Venemaa tingimustel ja soovitud viisil.

Lisaks äriettevõtetele, mis on lõpetanud Venemaal tegevuse, on Venemaa ja ka Valgevene kodanike suhtes kehtestatud väga erinevaid täiendavaid piiranguid näiteks spordi-, kultuuri- ja ka haridusvaldkonnas. Vene muusikud ei ole lääne kontserdilavadel teretulnud, Venemaa Föderatsiooni sportlasi ei lasta rahvusvahelistele võistlustele.

Selles kontekstis tuleb näha ka Tartu Ülikooli teadaannet, et ülikool ei võta vastu üliõpilasi Venemaalt ja Valgevenest. Need piirangud on kahtlematult vastuolulised, millele on igati õigustatult juhtinud tähelepanu ka Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin ja pettumust on selles osas väljendanud ka vene kogukonda esindavad poliitikud. Miks karistatakse Venemaa üliõpilasi, sportlasi ja kultuuriinimesi Kremli poliitilise ja sõjalise tasandi otsuste eest, mida nad üldjuhul mõjutada ei saa?

Kardan, et Vladimir Putin ei küsinud sõja alustamiseks luba isegi Filipp Kirkorovilt. On ka neid, kelle meelest tuleks praegu igati soodustada Venemaa ja Valgevene inimeste lahkumist läände nii õppima kui ka töötama. Spetsialistide lahkumine kahjustaks veelgi Venemaa majandust.

Neid argumente võib esitada ja nende üle võib arutada, kuid samal ajal ei tohi unustada, et kõik meie otsused peavad hetkel olema kantud siiski sellest, mis on kõige olulisem: peatada sõda Ukrainas ja ka hoida ära Venemaa edasised kallaletungid teistele riikidele, kaasa arvatud Balti riikidele ja Poolale.

Muide, Baltimaade suhtes on Venemaa telesaadetes retoorika olnud aastaid karm, kuid sõja algusest on see muutnud veel ähvardamaks. Sel nädalal selgitati Venemaa televisioonis inimestele sedagi, et kui üldse midagi saab Venemaa võimudele ette heita, siis seda, et juba 2014. aastal ei võetud ära mitte ainult Krimmi, vaid kogu Ida-Euroopat, pidades selle all loomulikult silmas ka meid.

Seda, mida lääneriigid nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt hetkel Ukraina toetuseks teevad, võib käsitleda ka kui asümmeetrilist sõda Venemaaga. Clausewitzi tüütuseni tsiteeritud teesi, et “sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega” parafraseerides; see on juba sõda, lihtsalt seda peetakse (esialgu) teiste vahenditega: majanduslike, poliitiliste, aga ka ühiskondlike vahenditega.

Võimalik, et õigus on neil, kes leiavad, et suurest sõjast ei ole enam pääseteed. Kuid ka sellisel juhul ei pruugi teha halba, kui me lükkame selle algust edasi ning kasutame sõjani jäänud aega enda kaitsevõime suurendamiseks ning vastase nõrgestamiseks majanduslikult, psühholoogiliselt ja sõjaliselt. Sõjaliselt teevad seda hetkel meie eest Ukraina relvajõud, keda me selles toetame.

Selles seni veel asümmeetrilises sõjas kasutatakse vahendeid, mis ongi kindlasti ühe või teise konkreetse Venemaa või ka Valgevenemaa elaniku või ja elanike grupi suhtes eraldivõetuna ebaõiglased, võib-olla koguni väga ebaõiglased, kuid mis on lääne alternatiivid?

Kui sekkume otseselt ja sõjaliselt, võib see viia selleni, et hukkuvad mitte kümned, vaid sajad miljonid inimesed Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning muidugi ka Venemaal.

Isegi kui nõustuda, et lääs “karistab” praegu Venemaa noori telefonidest, hamburgeritest, IKEA mööblist ja ka läänelikust kõrgharidusest, reisimisvõimalustest jne ilma jätmisega, ei saa mööda vaadata faktist, et teine pool “karistab” praegu Ukrainat läänemeelsuse eest, tappes ja vigastades Ukraina lapsi, naisi ja mehi, hävitades sihilikult nende kodusid ja elutähtsate teenuste osutamiseks hädavajalikku taristut, võttes elanikelt elektrivoolu ja vee ning katkestades toiduainetega varustamise.

Raimond Kaljulaid: kas riigi sulgemine Venemaa üliõpilastele on õige?