Eestivenelaste seas süveneb tunne, et ühiskonna eliit endiselt ei oska ega taha nende huvidega arvestada, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Postimehe arvamusküljel.
Riigi jaoks on olnud oluline, et nii eesti kui ka vene emakeelega inimesed on kõigiti informeeritud ja usaldavad ametlikke sõnumeid: näiteks kannavad maski ja on valmis end vaktsineerima. Praegused uuringud näitavad, et suhtumises eriti vaktsineerimisse on rahvuspõhised erinevused suured. Kaja Kallas tegi õigesti, kui kutsus üles mitte tegema sisepoliitilist küsimust Venemaal arendatud koroonavaktsiini Sputnik V võimalikust lubamisest ja kasutusele võtmisest.
Kohalike valimistega seoses arutatakse üha enam, mida teevad pikka aega valdavalt ühe erakonna poolt hääletanud venekeelsed elanikud sel korral. Eriti oluline on see küsimus muidugi Tallinnas. Kuid enam-vähem sellega valdava osa Eesti poliitilise ja ühiskondliku eliidi tähelepanu vene kogukonna vastu ka piirneb.
Kuidas eestivenelastel tegelikult läheb? Eestikeelses meediaruumis sellest eriti ei räägita. Isegi vene õppekeelega koolides eestikeelsele õppele ülemineku küsimuses ei pöörduta peaaegu mitte kunagi vene keelt kõnelevate perede ega ka õpetajate ja koolide poole.
Venekeelse kogukonna mitte märkamine on viga. Käesolevas kriisis on kaotajaks kogu Eesti ühiskond, kuid nii nagu ikka, on neid, keda tabab löök valusamalt. Kõrgemapalgalistel ja kontoritööd tegevatel inimestel on lihtsam lülituda kaugtööle ja sellega oma tervist kaitsta. Riigipalgaliste töötajate töökohad on kriisis praegu paremini kaitstud kui erasektori omad.
Praeguseks on töötute arv suurenenud 50 000 inimeseni. Statistikaameti viimastel andmetel on eestivenelaste töötuse määr oluliselt kõrgem kui eestlaste tööpuudus. Suurim on tööpuudus naiste seas. Piirkondadest on kõige hullem olukord Kirde-Eestis.
Rahvusepõhine ebavõrdsus oli olemas juba enne kriisi. Aastaid on rõhutatud, et eestivenelastele on tagatud eestlastega võrdsed võimalused – kui nad ainult õpivad ära eesti keele ja omandavad kodakondsuse. Tegelikult see nii muidugi ei ole. Ka 2017. aasta Eesti inimarengu aruandes tõdeti, et eestivenelaste tööturuväljavaated on oluliselt viletsamad, võrreldes eestlastega: «Hea eesti keele oskus ja Eesti kodakondsus peaks võimaldama neil eestlastega võrdselt konkureerida. Siiski osutuvad eestlastega võrreldes tagasihoidlikumaks nende võimalused jõuda kõrgele ametipositsioonile või kuuluda kõrgepalgaliste hulka.»
2 MÕTET
Üleminek eestikeelsele õppele, aga ka põlevkivielektrist loobumine tähendavad vene emakeelega inimestele suurt määramatust tuleviku suhtes. Pole kuidagi soovitav, et venekeelne kogukond leiab endale uued esindajad EKRE rahvuskonservatiivide näol.
Eesti avalik sektor pole kahjuks eeskujuks. Valitsus on väga heas soolises tasakaalus, kuid selles ei ole mitte ühtegi eestivenelast. Ei olnud ka eelmises valitsuses. Mitte ühtegi riigikogu alatistest komisjonidest ei juhi eestivenelasest saadik.
Eesti poliitikas pakkus pikki aastaid Tallinnas võimul olnud Keskerakond peaaegu ainsa erakonnana vene poliitikutele võimalusi saada edutatud ja jõuda tippu. Kuid paraku vaid munitsipaalpoliitikas. Tipp-poliitikasse ei ole ka Keskerakond silmapaistvaid uusi eestivenelasi toonud. Kriisi vältel on Mihhail Kõlvartit selgelt tõrjutud üleriigiliste otsuste langetamise juurest kõrvale, aga sellega on saadetud sõnum ka Keskerakonna nn vene tiivale: teie toimetage tänavate, torude ja bussidega, riigipoliitika juurde teil asja ei ole.
Kuid vaadata tuleks riigisektorit laiemalt. Mingil põhjusel on väga vähe või üldse mitte eestivenelasi esindatud ka näiteks riigiettevõtete nõukogudes või juhatustes, ministeeriumite kantslerite tasemel, põhiseaduslike institutsioonide juhtide seas, laiemalt Eesti tippametnikkonnas. Kas tõesti takistab mingi rahvuslik omapära vene rahvusest inimestel tegemast karjääri avalikus sektoris?
Võõrandumist riigist ja võimust on kindlasti võimendanud ka viimase aja vaidlused riigikogus. Näiteks väga paljud vene inimesed küsisid abielureferendumi ümber toimunud vaidlusi vaadates: kuidas on nii, et meil on LGBT+ vähemuste õiguste kaitset oluliseks pidavaid poliitikuid väga arvestataval määral (ja seda ka paremerakondades), kuid samal ajal näiteks kümnete tuhandete kodakondsuseta isikute probleem ei lähe korda peaaegu mitte kellelegi? Ja miks üldse tegeletakse abielureferendumiga olukorras, kus tervisesüsteem on kokku kukkumas ja majandus kriisis?
Loomulikult tekitab paljudele väga muret uue valitsuse otsus loobuda põlevkivielektrist. Kirde-Eesti inimesed sageli lihtsalt ei usu, et sellest tingitud töökohtade kadumine ja sissetulekute kaotus neile päriselt hüvitatakse. Ja muide, ma arvan, et neil on õigus. Ida-Virumaa aitamine saab olema samasugune pakasuhha nagu oli omal ajal integratsioonialane tegevus. Raha saavad need, kes oskavad paremini küsida, mitte need, kes seda tegelikult vajavad.
Arusaamatu on see, mida ikkagi on kokku lepitud venekeelse kooliharidusega seoses. Üks valitsusliidu osapooltest raiub, et mingit üleminekut eestikeelsele haridusele ei tule. Teine pool väidab kindlalt ja veenvalt vastupidist, et tuleb küll. Kas selles küsimuses vastandlike sõnumite andmine suurendab või vähendab usaldust Eesti riigi vastu? Saatsin sel teemal kirjaliku küsimuse haridusministrile ja sain vastuse, et tema töötab ikka selle nimel, et üle minna eestikeelsele haridusele. Kuid täpsem kava tuleb sügisel. Juhuslikult pärast kohalikke valimisi?
Paljudele eestivenelastele oli 2019. aastal sõlmitud liit rahvuskonservatiividega šokeeriv reetmine ning suur osa samadest inimestest ei suhtu mitte grammigi paremini liitu Reformierakonnaga. Tuleb aru saada, et kümned ja kümned tuhanded inimesed on poliitikas väga pettunud ja tunnevad, et enam ei esinda neid Eesti poliitikas absoluutselt mitte keegi.
Üks võimalus on leida pärast koroonakriisi mõistlik kompromiss kodakondsuseta inimeste mure lahendamiseks nn kodakondsuse akna näol: anda teatud perioodiks 1991. aastast Eestis elanud kodakondsuseta inimestele võimalus saada Eesti kodanikuks lihtsustatud korras.
Mulle tundub, et Eesti poliitikas ei ole vene kogukonnas toimuvat tähele pannud ja mõtestanud mitte keegi peale ja EKRE. on loonud venekeelse ühenduse ning see tegutseb väga aktiivselt, peamiselt Tallinnas. Ning erakonna toetus on venekeelsete valijate seas viimasel ajal mõnevõrra suurenenud. EKRE on aga asunud venekeelsele valijale väga jõulisi sõnumeid edastama ja saavutanud selles ka esialgset edu. Ülejäänud vaatavad mängu pealt või ei pane seda isegi mitte tähele.
Mina küll ei tahaks, et praeguse kriisi ja kasvava ebavõrdsuse tõttu hakkaks üha suurem osa venekeelseid inimesi toetama populiste, seda enam, et tegemist on revanšistlike poliitikutega, kes soovivad Venemaale esitada territoriaalseid nõudmisi ja vastutavad Eesti-Vene piirileppe sõlmimist. See ei tõota midagi positiivset ei vene kogukonnale ega ka mitte Eesti ühiskonnale tervikuna.
Mida siis teha? Kahtlemata tuleb eelkõige tegeleda inimeste reaalsete probleemide lahendamisega: tööpuuduse vähendamise, aga ka Kirde-Eesti spetsiifiliste probleemidega. Kuid kuidagi tuleb vene kogukonnale mõista anda ka seda, et Eesti riik siiski käsitleb neid võrdse ja väärtustatud osana Eesti ühiskonnast.
Üks võimalus on leida pärast koroonakriisi mõistlik kompromiss kodakondsuseta inimeste mure lahendamiseks nn kodakondsuse akna näol: anda teatud perioodiks 1991. aastast Eestis elanud kodakondsuseta inimestele võimalus saada Eesti kodanikuks lihtsustatud korras. Selle idee toetuspind on kaugelt laiem ühe erakonna esindajatest riigikogus, kodakondsuse osas lahendust leidma on kutsunud ka näiteks aasta kodanikuks valitud ettevõtja Rasmus Rask ning aasta naiseks valitud näitleja Mari-Liis Lill ning paljud teised. Mõistlikku ja õiglast lahendust selles küsimuses toetaks ilmselt ka arvestatav osa Eesti inimesi.