Urmas Reinsalul ja Jüri Luigel on nüüd aeg otsustada, mis on neile tähtsam – ministrikohad või kodumaa, kirjutab sotsiaaldemokraat ja riigikogu liige Raimond Kaljulaid EPL-i arvamusportaalis.
Olgu kohe öeldud, et ma ei pea kuigi tõenäoliseks, et Jüri Ratas või Tanel Kiik nüüd midagi teevad. Nagu 2019. aasta kevad ja EKRE-ga valitsuse moodustamine ilmekalt tõestas: neile kahele persoonile ja kogu Keskerakonnale on Eesti huvidest sügavalt ükskõik. Parimal juhul saaksin neile kirjutada: mis ma teile ütlesin.
Kuid Isamaa Luige ja Reinsalu jaoks on valiku koht küll nüüd, siin ja praegu. Mõnda aega tagasi teavitasid Helmed avalikkust, et neil on NATO suhtes “plaan B”. Nüüd on täiesti kindlasti otsustatud see “plaan B” käivitada. Mis teie siis nüüd teete, Luik ja Reinsalu?
Mis seal salata: Trumpi 2016. aasta valimisvõidust peale on USA liitlastel olnud rohkem kui varasemate presidentide ajal põhjust olla mures Põhja-Atlandi leppe 5. artikli tõhusa toimimise pärast.
Mäletatavasti keeldus Trump 2017. aastal NATO liidrite kohtumisel kinnitamast, et peab Põhja-Atlandi leppe viiendast peatükist tulenevat vastastikuse sõjalise abistamise kohustust USA jaoks siduvaks ja tegi seda alles hiljem ja küllalt vastumeelselt.
Tänaseks teame tänu arvukatele meediakajastustele ja raamatutele, mis viitavad Trumpi siseringi kuuluvatele allikatele, et president Trump tõsimeeli peab NATO-t USA-le üleliigseks koormaks või koguni kahjulikuks.
Mõistagi on see kõik eriti NATO idapiiri riikidele muret valmistanud. Seetõttu paljud hingasid kergendatult, et valimised võitis Biden, kes väärtustab USA liitlassuhteid.
Huvitaval kombel soovib nüüd osa Eesti valitsusest Trumpi administratsiooni viimastel kuudel ise loouda liitlassuhetest USA-ga ning seeläbi ka NATO kaitsekoostööst. Kuidagi teisiti ma valitsuse kõrgete esindajate väljaütlemisi USA uue presidendi ja asepresidendi aadressil tõlgendada ei oska.
Liitlassuhete tugevdamisse USA-ga nii poliitilisel kui sõjalise juhtkonna tasemel on Eesti diplomaadid, kaitseväelased ja ka valitsused panustanud aastakümneid. USA-le olulistel NATO missioonidel osaledes on Eesti kaitseväelased andnud elu Eesti vabaduse eest. Seda ei tohi mitte kunagi unustada.
Nüüd aga teatavad Eesti valitsuse ministrid, et kõigi eelduste kohaselt järgmise USA presidendina ametisse astuv Joe Biden “muidugi ei saa üldse maailma asjadest enam adekvaatselt aru”, valimistulemused USA-s on võltsitud, asepresident Harris, kes saab ilmselt mängima uues administratsioonis väga olulist ja kandvat rolli, on meie valitsusliikmete hinnangul ohtlik vasakäärmuslane.
Kui mina oleksin selle valitsuse välis- või kaitseminister, siis esitaksin ma peaministrile küsimuse järgmises vormis: „Milline on valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika? Kas me jätkuvalt peame liitlassuhteid USA ja teiste NATO-ga partneritega oluliseks? Kui peame oluliseks, siis peavad Mart ja Martin Helme valitsusest lahkuma. Kui nad aga ei lahku, siis järelikult ei pea me enam liitlasuhteid USA-ga tähtsaks ning sellisesse valitsusse ei saa jällegi meie ega Isamaa enam kuuluda.“
Luigel ja Reinsalul tuleb otsustada, mis on neile tähtsam – ministrikohad või kodumaa.
Raimond Kaljulaid: mis teie siis nüüd teete, Luik ja Reinsalu – ministrikohad või kodumaa?