Raimond Kaljulaid: Õigusriigi kriisi juur on eelmises valitsuses

Otsides vastust küsimusele, mida oleksime pidanud tegema teisiti, et oma riiki äärmuslike tungide eest tõhusamini kaitsta, tuleb Reformi­erakonnal oma deemonitele silma vaadata, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Raimond Kaljulaid.

Täna toimub riigikogus Reformierakonna algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse «Kas õigusriik on ohus?» arutelu. Jõuan kohe ka Reformierakonna juurde, kuid räägime kõigepealt õigusriigist.

Põhiseaduses mainitakse õigusriiki kümnendas paragrahvis ning kommenteeritud väljaanne selgitab õigusriigi mõistet ulatuslikult. Kui lühidalt kokku võtta, siis õigusriik kitsamas tähenduses on «seadusriik, st riik, milles on seadused, mida järgitakse». Õigusriik laiemas tähenduses on «riigikorraldus, kus lisaks seadustele, mida järgitakse, on olemas ka põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus».

Eesti Vabariigi praegune peaminister on viimastel kuudel korduvalt rõhutanud, et Eesti on jätkuvalt õigusriik, mis juba iseenesest on tähelepanuväärne. Analoogselt on lääneriikide kaitse- ja välispoliitika kujundajatel olnud viimasel ajal korduvalt põhjust kinnitada, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon on hea tervise juures ning rahvusvaheline reeglitel põhinev maailmakord tervikuna endiselt toimib.

Reformierakonna välja pakutud aruteluteema on kahtlemata vajalik ja õigeaegne.

Vähemalt üks Jüri Ratase juhitava valitsuskoalitsiooni osalistest ei paista aga küsivat, kas õigusriik on ohus, vaid on jõudnud järeldusele, et õigusriik on neile ohtlik! Võimude lahusus, sõltumatu kohtuvõim ja kõigile laienevad põhiõigused ongi see, mille vastu EKRE võitleb.

Tegemist on mitmetahulise probleemiga. Me ei ole ainus demokraatia väärtuste kriisi sattunud lääneriik ja selles mõttes ei ole meie praeguses olukorras midagi väga erilist. Euroopa kaart on suuremal või väiksemal määral autoavariisse sattunud demokraatlikke riike täis.

Kindlasti uskusid EKRE illiberaalid, et jõuavad valitsuse esimese kuue kuuga kaugemale, kui nad on jõudnud. Nende kaotused on suured ja võidud esialgu väikesed. Kolm EKRE ministrit on kohast ilma jäänud. Eesti riik ja eriti selle ametnikkond on hästi vastu pidanud.

Samal ajal on rünnak õigusriigi vastu muidugi brutaalne ja jätkuv. Eriti tugeva surve all on õigussüsteem, kohtud ja uurimisasutused. Ajakirjandus on siiani vaba. Osalt püütakse seda suukorvistada, kuid enam pingutatakse selle nimel, et muuta ajakirjandus ja tõde tervikuna irrelevantseks. EKRE ei ole ainus, kes on valitsuses kohati üle astunud võimude lahususe piirist. Aga need tähelepanekud on nüüdseks triviaalsed.

Ajakirjandus on veel vaba. Osalt püütakse seda suukorvistada, kuid enam pingutatakse selle nimel, et muuta ajakirjandus ja tõde tervikuna irrelevantseteks.

Kui riigikogu tänane arutelu hakkab seisnema vaid selles, et Reformierakond süüdistab kõiges EKREt ja EKRE kõiges Reformierakonda, siis ei ole targem ei hommik ega õhtu. Me kõik saame probleemist ühtemoodi aru, aga mis on lahendus?

Ühes Brookingsi instituudi novembris avaldatud demokraatiateemalises mahukas uurimuses nenditi, et illiberaalsetele tendentsidele tõhusa vastupanu osutamiseks on vähe sellest, et opositsioon avaldab nende vastu meelt.

Ärme unusta seda, et inimesed ootavad riigilt käegakatsutavaid tulemusi – poliitikat, mis toetab majanduskasvu ja ettevõtluse arengut, heaolu ja sissetulekute kasvu. Inimesed ootavad, et avalikud teenused vastaksid paremini nende vajadustele – paraneks arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet, tagatud oleks siseturvalisus ja väline julgeolek ning seda kõike vaatamata sellele, et elame vananevas ühiskonnas.

Illiberaalidele vastanduvad poliitilised jõud peavad esitama oma ettepanekud, oma nägemuse, oma lahendused, ja need peavad olema usutavamad ja veenvamad kui populistidel. Ainult sellest, kui opositsioon ütleb «valitsus on paha», ei piisa.

Teiste riikide kogemusest õppimise kõrval peame vaatama ka enda sisse. Mida oleksime pidanud tegema teisiti, et oma demokraatlikke institutsioone illiberaalsete tungide eest tõhusamini kaitsta?

Otsides vastust sellele küsimusele, tuleb ka Reformierakonnal oma deemonitele silma vaadata. Reformierakonnal on väga vedanud: nende praegune liider on selgelt uue põlvkonna poliitik, kellelt on absoluutselt ebaõiglane nõuda oma erakonna vanade pattude eest vastutamist – kuid see ei muuda neid olematuks.

Kuulun põlvkonda, kes sai täisealiseks aastatuhandevahetuse paiku. 15 aastat hiljem oli Eestis ikka sama partei võimul – täpselt nagu Venemaal.

Olgem ausad, osa sellest parteist pidas end Eestis ülal nagu aadel. Täpselt nagu hull ei saa ise aru, et ta on hull, uskus osa Reformierakonna poliitikud, et vaid nemad oskavad riiki juhtida.

See ei vähenda absoluutselt nende aastate jooksul saavutatud võite: Eesti kui digiriigi tuntus maailmas, mugavad e-teenused, Euroopa Liiduga liitumine. Kahtlemata oli Taavi Rõivase nimetamine valitsusjuhiks ennatlik, kuid see ei muuda fakti, et tema ajal alustati jõuliselt haldusreformiga ning võeti vastu kooseluseadus.

Kuid kõige selle allhoovusena ehitas Reformierakond vahendeid valimata oma kodukootud versiooni tugevast võimuvertikaalist.

Reformierakonna peaministri Andrus Ansipi poliitika tagajärjel puhkesid 2007. aasta kevadel tänavarahutused ja etniline konflikt, mis muutsid Eestit. Kuid kas me mäletame, et sama 2007. aasta lõpuks juhtis rahvusringhäälingut endine Reformierakonna poliitik Margus Allikmaa ning riigikohtu esimees Märt Rask ja Eesti Panga president Andres Lipstok olid samuti endised prominentsed Reformierakonna poliitikud? Vabariigi valitsus, rahvusringhääling, kohtud ja Eesti Pank – kõik ühe erakonna peos.

Kujutage nüüd korraks ette, et Martin Helmel õnnestub tulevikus saada peaministriks ning järgnevatel aastatel nimetatakse riigikohtu esimeheks Henn Põlluaas, Eesti Panga juhiks Anti Poolamets ning ERRi juhatuse esimeheks EKRE poliitik Ruuben Kaalep. Küllap näeksime ühe partei sellises võimutäiuses ohtu õigusriigile, meediavabadusele ja võimude lahususele, kuid keeldusime seda aastal 2007 lõpuni tunnistamast.

Muide, ka poliitikute isikuomadused on olulised. Ma siiralt ei mõista, kelle poolehoidu loodab Reformierakond võita, tolereerides Jürgen Ligi verbaalset sadismi kõigi, kaasa arvatud potentsiaalsete koalitsioonipartnerite kallal.

Huvitaval kombel tajus Eestis elav vene kogukond toonase olukorra ebanormaalsust varem kui eestlased. Kui EKRE tõi poliitilisse retoorikasse viha õhutamise vähemusgruppide, teise nahavärviga või teistest rahvustest inimeste suhtes, siis kehitas osa venekeelsest kogukonnast õlgu ja ütles: «Ei midagi uut.»

Loomulikult võime seda kõike jätkuvalt eitada ja elada väljamõeldud maailmas, kujutledes, et enne EKREt oli Eestis puhas demokraatia ja sallivus ning kõiki valitsuse otsuseid tehti täiuslikult mõistlike ja eetiliste inimeste poolt.

Teine võimalus on mõista, et ka Eestis pidi olema midagi, mis võimaldas paremäärmuslikul populismil siin juuri ajada ja kasvada.

Raimond Kaljulaid: Õigusriigi kriisi juur on eelmises valitsuses