Raimond Kaljulaid: oluline on teada selle valitsuse tegelikku sünnilugu

digiArvamus

Sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Raimond Kaljulaid kirjutab ERRi arvamusportaalis, et ei pea usutavaks “Üle noatera” versiooni 2019. aasta valitsuskõnelustest.

ETV saade “Üle noatera” 2019. aasta valimisi ja võimukõnelusi käsitlenud saade “Solvumine valimisteööl” jättis minu arvates küll eksitava mulje sellest, kuidas tegelikult sündis praegune võimuliit ja sellele lihtsalt peab tähelepanu juhtima.

Kui vaadata seda saadet, siis jääb peaminister Jüri Ratasest mulje kui osavast kombinaatorist, kes vaatamata isiklikule ja erakonna häbistavale valimiskaotusele suutis Reformierakonna ning selle liirdi Kaja Kallase üle mängida.

Kas tõesti jäid kogenud toimetajad ja ajakirjanikud uskuma, et kõik oligi nii lihtne: valimiste ööl selgub Keskerakonna oodatust kehvem tulemus ja hakatakse otsima lahendust, mis võimaldaks vältida opositsiooni sattumist ja peaministrikoha kaotust, ja lahenduse leidmisele aitavad kaasa “vead”, mida tegi valimiste ööl ja järgnevatel päevadel Reformierakond?

Mina seda küll väga usutavaks ei pea.

See oleks peaministri tagatoast olnud küll väga rumal ja hoolimatu, kui seal oleks viimastel nädalatel peetud kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks peetud erakonna valimisvõitu ning tõsimeeli arvestatud sellega sellega, et olemasoleva koalitsiooniga on võimalik samal kujul edasi minna ning alles valimiste ööl hakati mõtlema, mida teha olukorras, kus kumbki eeldus ei osutunud tõeseks.

Võimalik, et Ratas valitsusliidu jätkamist kellelegi partneritest ka lubas, kuid olen nüüdseks enam kui veendunud, et ettevalmistusi alternatiivse koalitsiooni kokkupanemiseks alustati valimiste ööst palju varem.

Saate autorid kindlasti teadsid, et Jüri Ratase esimene valitsus Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega kaotas riigikogu enamuse veel enne valimiste toimumist ning oktoobrist 2018 juhtis Ratas vähemusvalitsust, millel ei olnud pärast mitmete saadikute lahkumist Isamaast, Keskerakonnast ja SDE-st enam riigikogus 51-häälelist enamust.

Koalitsiooni omavahelised suhted ei olnud üldse head – ÜRO ränderaamistku küsimuses ei saavutatud koalitsioonis konsensust, vastasseis SDE ja Isamaa vahel oli väga suur. Sotsiaaldemokraadid nõudsid ühel hetkel Urmas Reinsalu ametist lahkumist, ähvardades vastasel juhul lahkuda ise jne. Keskerakonnas kindlasti mõni lootis mingile imele, aga loomulikult mõeldi aegsasti ka sellele, mis saab siis kui..

Loomulikult ma ei tea, kas Jüri Ratasel oli isiklikult enne valimisi sellesisulisi kõnelusi Helir-Valdor Seederi ja/või Mart Helmega, aga kindlasti pidid olema küllalt ulatuslikud kontaktid kõigi kolme erakonna juhtivate poliitikute vahel, et selline “plaan B” ette valmistada. Väga raske uskuda, et valimiste eel ei tõstatatud seda kui ühte võimalust ka kontaktidel esimeeste tasemel.

Paljud panid tähele, et kõiki teisi poliitikuid maapõhja needvad Helmed olid valimistele eelnenud kuudel isiklikut Ratase suhtes üsna viisakad. Ja nutikamad küsisid juba siis, mis selle taga on?

Reformierakonna süüdistamine valimisvõidu järgses ülbuses või ka punaste joonte maha tõmbamises, on eksitav ja ebaõiglane.

Jah, muidugi oli ja on Reformierakonnas poliitikuid, kes siiamaani ei saa aru, miks nii paljudele on mõte koostööst nendega jätkuvalt vastumeelne. Kuid Reformierakonna mõnede tippude patroneeriv käitumine ei ole kindlasti põhjus, miks ametis on just selline koalitsioon ja mitte Keskerakonna ja Reformierakonna kaksikliit. Põhjused on siiski erakondade huvides.

“Reformierakond võitis valimised. Neil oli igati õigus väita, et nende pakutud maksulubadus saigi valijatelt ülekaalukalt suurima mandaadi ning tuleb sellest tulenevalt ellu viia.”

Veel vähem oli asi maksupoliitilistes erimeelsustes. Eriti jabur oli Keskerakonna aseesimehe Jaanus Karilaidi väide, et Reformierakond oleks pidanud Keskerakonnale pakkuma peaministrikoha eest vastu astmelise tulumaksu kehtestamist. Reformierakond võitis valimised. Neil oli igati õigus väita, et nende pakutud maksulubadus saigi valijatelt ülekaalukalt suurima mandaadi ning tuleb sellest tulenevalt ellu viia, meeldib või mitte.

Kui Keskerakonnal või Isamaal või ükskõik kellel teisel oleks olnud valik – nõustuda 500-eurose maksuvabastusega või jääda opositsiooni, siis oleks nad muidugi Reformierakonna soovitud maksureformiga kohe nõustunud.

Ometi on väga hea, et see saade valmis. Mart Helme tunnistas seal esimesena praeguse võimuliidu osapooltest selgesõnaliselt, et praeguses valitsusliidus lepiti esimeeste tasemel kokku vahetult peale valimistulemuste selgumist ja see on oluline ning kõnekas fakt.

Minule teadaolevalt langetas Keskerakonna kitsam juhtkond sellesisulise lõpliku otsuse samuti veel valimiste ööl ja Saku suurhallist lahkumata. Helme sõnad kinnitavad seda. Ratas ei oleks saanud mingil juhul anda siduvaid lubadusi üksinda, tal pidi olema Keskerakonna kõrgema juhtkonna konsensuslik toetus.

Kui kasvõi üks inimene selle laua taga oleks pannud sellise koalitsiooni moodustamisele veto, siis ei oleks koalitsioon vähemalt valimiste ööl või vahetult peale seda kohe kindlasti saanud sündida.

See tähendab muuhulgas seda, et valitsusliitu Isamaa ja EKRE-ga toetasid koheselt ka nn vene tiiva liidrid Mihhail Kõlvart ning Yana Toom, aga ka näiteks Tanel Kiik, kes on kõik püüdnud näidata, et neile on see koalitsioon vastumeelne. Ärge uskuge neid.

Pole muidugi minu asi Reformierakonda kaitsta, kuid nende viga ei olnud see, mida neile saates ette heideti. Kaja Kallase ainus viga – kui seda üldse nii saab nimetada – oli see, et ta tõesti ei arvestanud sellega, et Jüri Ratas lihtsalt valetas, kui välistas koostöö parempopulistidega.

Miks on oluline, et inimesed teaksid seda, milline on selle valitsuse tegelik sünnilugu? On väga kurb, kui inimesed jäävadki uskuma, et praeguses olukorras on “süüdi” veel keegi teine peale nende, kelle otsuste tulemusel peame välispoliitikas triikima suhteid nii USA, Rootsi, Soome kui ka juba Leeduga. “Süüdi” on ikka ainult need erakondade liidrid ja riigikogu saadikud, kes selle võimuliidu on moodustanud.