Raimond Kaljulaid: opositsioon on ärkvel, kuid alati saab paremini

digiArvamus

Ma ei saa nõustuda väitega, et opositsioon ei ole kevade ja suve jooksul üldse pakkunud välja alternatiive valitsusliidu praegusele poliitikale, aga valijatele pakutakse tõesti paljuski sama kaupa, lihtsalt natuke erinevates pakendites, kirjutab Riigikogu liige ja sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid ERRi arvamusportaalis.

Indrek Kiisleri päevakommentaar “Opositsioon võiks lõpuks üles ärgata” on kindlasti tähelepanu vääriv tekst ja kriitika. “Ja meil on minu meelest veel üks probleem, nimelt opositsiooni võimetus pakkuda välja alternatiive valitsusliidu praegusele poliitikale,” kirjutas Kiisler.

Ma ei saa muidugi nõustuda sellega, et opositsioon ei ole selle kevade ja suve jooksul üldse pakkunud välja alternatiive valitsusliidu praegusele poliitikale või siis selgitanud, mida teinuks teisiti, kui oleks ise valitsuses. Kuid millega ma nõustun – valijate jaoks on Eesti poliitikas pikema aja jooksul (viimase kümnekonna aasta jooksul vähemalt) tõesti üha enam kujunenud olukord, kus paljuski pakutakse sama kaupa, lihtsalt natuke erinevates pakendites.

Sellest on palju räägitud, et EL-i ja NATO-ga liitumise järgselt saabus Eestisse justkui oma “ajaloo lõpp”, kuid see illusioon on sama ekslik, kui oli läänemaailma ettekujutus ajaloo lõppemisest üheksakümnendate aastate alguses.

EL-i ja NATO-ga liitumise järgsele valdavalt neoliberaalsele konsensusele vastandus aastaid Edgar Savisaare Keskerakond. Pärast Keskerakonna juhivahetust 2016. aastal liitus ka Keskerakond n-ö peavooluga. Nii tekkiski EKRE-l võimalus vastanduda üksteisega äravahetamiseni sarnaseks muutunud poliitilisele “eliidile”, sellest väga selgelt eristuda ning kiiresti kasvatada oma toetust.

Sisepoliitikast rääkides – kõige huvitavam on minu jaoks see, kuidas Eestis on maksupoliitikas pea valdav konsensus see, et meie praegune maksukoormuse tase on täpselt õige.

Huvitaval kombel ei nõua Eesti konsensusparempoolsed maksude jõulist langetamist. Konsensusvasakpoolsed aga ei tee eriti katset selgitada ühiskonnale, et Põhjamaade heaoluriiki, mis on meile eeskujuks, ei ole kuidagi võimalik ehitada fundamentaalsete maksumuudatusteta –astmelist tulumaksu või varamakse kehtestamata, kohalike omavalitsustele iseseisva tulubaasi tagamiseta või  hoolduskindlustuse süsteemi välja töötamata.

Maa korralist hindamist pole tehtud aastast 2001 ning hindamine, mis praegu kavas, avaldab maamaksu laekumisele mõju kõige varem aastal 2024.

Mis puudutab Kiisleri küsimust “kas keegi on kuulnud opositsiooni konkreetsest tegevuskavast, kuidas Eesti majandus koroonaviiruse kriisist tingitud rängast kukkumisest välja tuua?”, siis seda tuleks laiendada. Millised on üldse Eesti erakondade nägemused Eesti majanduse tulevikust ja millist rolli peab selles mängima riik?

Põhiküsimus on minu arvates see: mis võiksid olla lisaks infotehnoloogiale need sektorid ja tööstusharud, kuhu Eesti riik ja ettevõtted koos peavad järgmise 10-15 aasta jooksul tõsiselt panustama? Kas see võiks olla näiteks puidutööstus, kus meil on head eeldused?

Millisel viisil saab riik koos teadusasutuste ja valdkonna ettevõtetele veel tõhusamalt aidata selle sektori arengule, et puidu väärindamisega siin kohapeal kiiremini edasi liikuda – tasakaalustades samas tööstuse huve ühiskonna looduskaitseliste ootustega? Kas teine selline valdkond võiks olla keskkonnatehnoloogiad?

Ja kui veel enam üldistada. Ma olen kindel, et parempopulism on mööduv nähtus. See ideoloogia oma uusimal kujul on suurtes raskustes Ameerika Ühendriikides ja mujal ning peab pigem taandumislahinguid. Kuid samal ajal on väheusutav, et seekordse populismiajastu lõppedes pöördutakse meil või mujal läänemaailmas tagasi senise neoliberaalse arengumudeli juurde.

Isegi kui praegu ametis oleva valitsuse aeg saab ükskord otsa, siis ei tähenda see automaatselt seda, et Eesti jätkab sealt, kust Taavi Rõivas omal ajal lõpetas. Selleks on maailm ja Eesti liiga palju muutunud.

Milline see uus ajastu Eesti jaoks olema saab? Mina tahan loota ja töötan selle nimel, et see tuleb just nimelt sotsiaaldemokraatlik ajastu, kus me hakkame viimasel kolmel kümnendil rajatud jõukusele ehitama oma heaoluriiki. Võttes eeskuju Põhjamaadest, kuid tehes seda siiski juba hoopis teises ajastus – digipöörde järgses maailmas.

Selles mõttes oli Taavi Rõivase kujund “Uus Põhjamaa” isegi õnnestunud, ainult, et paraku ei läinud see siis ega lähe nüüd kuidagiviisi kokku Reformierakonna nägemusega maksu- ja eelarvepoliitikast.

Heaoluriik ei saa olla õhuke. Õhukeses riigis ei saa enamik inimesi majanduskasvust osa. Õhuke riik ei suuda vajalikul määral investeerida haridusse, tervishoidu ja sotsiaalkaitsesse. Selleks lihtsalt ei jätku raha.

Aga milline erakond seda kõva häälega ütleks? Kui Eesti poliitilise ruumi vasak äär nihkuks samuti tsentrist kaugemale, siis avardaks see valikuruumi kõigile ja tagaks ka valijatele valiku enamate alternatiivsete pakkumiste vahel. Kohalikud valimised, muide, on hea liivakast, kus seda harjutada.

Raimond Kaljulaid: opositsioon on ärkvel, kuid alati saab paremini