Nagu Eesti Ekspressi hiljutine uurimus paljastas, küsib Rootsi riigile kuuluv telekom Eestis aeglase interneti eest palju kõrgemat hinda kui maksavad rootslased. Kas ei peaks kaaluma riikliku või vähemalt riigi osalusegagi telekomiettevõtte loomist, küsib riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna esimees Raimond Kaljulaid.

Ühendkuningriigi viimastel parlamendivalimistel oli Tööpartei üks valimislubadusi tasuta kiire internetiühendus kõigile. Muuhulgas soovisid leiboristid selleks riigistada osa Briti suurimast telekommunikatsiooniettevõttest BT (British Telecom). Jeremy Corbyni juhitud erakond aga valimisi ei võitnud ning me ei saa mitte kunagi teada, kuidas oleks leiboristidel tasuta interneti lubaduse elluviimine õnnestunud.

Sel ajal kui Corbyn tegi oma ettepaneku, ei saanud paljud sellest mõttest aru. Internetiühenduse pakkumisega kodumajapidamistele tuleb ju turg kenasti toime. Miks peaks riik sellesse nii jõuliselt sekkuma? Kahtlemata saab väikese sissetulekuga leibkondadele internetiühendusega seotud kulud vajadusel toetuste abil hüvitada. Kuid me ei ela enam kaugeltki 2019. aasta maailmas. Kaks aastat hiljem on kõik teisiti. Kas võib olla, et Corbyni juhitud tööpartei oli lihtsalt ajast ees?

Osa töökohtadest on jäädavalt muutunud digitaalseks. Uuringud näitavad, et osa inimestest, kes on läinud üle kaugtööle, ei kavatse enam kontorisse naasta. Nad jäävadki kas täielikult või suures osas kaugtööle. See tähendab, et vähemalt osa töötajate jaoks ei ole enam oluline, kus nad füüsiliselt paiknevad. Töötajad võivad olla oma tööandja peakontorist viie minuti või ka viie lennutunni kaugusel. Või koguni teisel pool maakera. Pole tähtis. (See muide võib tähendada ka olulisi muutusi kinnisvara, linnaplaneerimise, ühistranspordi ja linnade liikuvuse jaoks.)

Kaugtöö laialdane levik võimaldab ettevõtetel omakorda värvata rahvusvaheliselt, ilma et nad peaksid töötajad püsivalt teise riiki või linna tööle tooma-saatma. Töökoht Londonis, elukoht Paides – miks mitte? Kui ettevõtted korraldavad oma tegevuse ümber kõiki neid muutusi arvestades, ei pruugi ühel hetkel olla kõigil töötajatel enam võimalik leida endale töökohta, kuhu saab ka päriselt kohale tulla. Nii muutub töötamine, aga ka töö otsimine ja leidmine ilma toimiva internetiühenduseta võimatuks. Seega veel üks põhjus, miks meil on vaja palju kiiremini viia kiire internet tõesti igasse Eestimaa paika.

Töötamine pole aga ainus valdkond, mis muutub. Koolis käimine on tulevikus kindlasti mõeldamatu ilma kiire koduse internetiühenduseta. Eesti peab oluliselt suurendama haridusvaldkonna rahastamist, et ära hoida õpetajate arvu vähenemist alla kriitilise piiri, millest alates muutub kõigile Eesti lastele tänapäevase kvaliteetse hariduse andmine võimatuks. Kuid isegi kui õpetajate palku ja üle kümne aasta muutumatuna püsinud lähtetoetust suudetakse tõsta tasemele, millega oleks rahul isegi Lauri Leesi, on siiski ilmselt paratamatu, et vähemalt osaliselt õpetatakse Eestis ka tulevikus üle interneti.

Mis jällegi pole halb asi. Hiiumaal Kõpu poolsaarel elav laps peab käima koolis Kärdlas. See teeb iga päev üle tunni aja sõiduaega edasi ja tagasi. Kui vanemad hommikul viivad ja õhtul toovad, tuleb nende ajakulu korrutada kahega. Aga kui kolmel päeval nädalas saaks õppida kodust ja kohapeal käia kahel päeval nädalas, oleks see isegi mõeldav. Võib olla üsna kindel, et ka kõrgharidust on võimalik tulevikus üha laialdasemalt omandada täielikult üle interneti.

Ei pääse me ka digitaalsetest konsultatsioonidest meditsiinis. Juba täna ei ole Eesti maakonnakeskustes piisavalt perearste. Perearste pole piisavalt isegi pealinnas. Ning kriis paraku vaid süveneb. Päris kindlasti on vaja tervishoiuvaldkonda täiendavalt rahastada, kuid me peame vaatama ka tehnoloogia poole. Kõik need ja paljud teised arengud muudavad võimaluse kasutada kodus kiiret internetti täiesti asendamatuks. Õigemini, kiire interneti puudus lõikab inimese ühiskonnast ja avalikest teenustest täielikult ära.

Ja see toobki meid tagasi selle juurde, mida leiboristid pakkusid. Osaliselt või täielikult riigile kuuluvate telekomiettevõtete ning vähemalt kindlatele ühiskonnagruppidele (lastega pered, eakad, vähekindlustatud inimesed) interneti kui tasuta avaliku hüvise pakkumise juurde.

Riiklikud telekomiettevõtted on Euroopas ennekuulmatud, kuid näiteks Läti LMTst kuulub 51 protsenti riigile. Riigi osalusega telekomid tegutsevad ka Liechtensteinis, Luksemburgis, Monacos ja Šveitsis. Saksa riigil on osalus Deutsche Telekomis. Eestis tegutseva Telia emafirmas on omakorda ligi 40protsendiline osalus Rootsi riigil. Nii et ka suur osa Eesti elanikke kasutab riigi osalusega telekomi teenuseid – lihtsalt mitte Eesti riigi osalusega telekomiettevõtte.

Nagu Eesti Ekspressi hiljutine uurimus paljastas, küsib Rootsi riigile kuuluv telekom Eesti tšuhnaadelt aeglase interneti eest palju kõrgemat hinda kui maksavad rootslased. Paar aastat tagasi teenis Eesti Telia 300 miljoni eurose käibe juures ligi 100 miljonit eurot kasumit. Valitsuse juures tegutsev teadusnõukogu peaks uurima, mida rootslased söövad, et nad nii targad on.

Kui ma vaatasin 2019. aastal leiboristide tasuta interneti lubaduse esitlust, tundus kogu see skeem üksnes veel ühe ebarealistliku valimislubadusena, mida ei saa tõsiselt võtta. Täna enam mitte. Ja kui keegi paneks Eestis ette, et meil on tulevikus taas riiklik või riigi osalusega telekomiettevõte (kasvõi siis selleks, et meile rootslaste poolt enam mütsi pähe ei tõmmataks) ning internet on valdavale osale inimestest (lastega pered, vaesed, eakad) tasuta, siis ma ütleksin, et seda tuleb tõsiselt arutada.

Raimond Kaljulaid: riigile oma telekomiettevõte ja rahvale tasuta internet