Vaadates Põhja-Tallinnas Sõle spordikeskuse juures vaktsiinide ootel pikas järjekorras seisvaid inimesi, meenus mulle eelkõige Nõukogude aja lõpp. Siis seisid Eesti inimesed järjekordades, et osta esmavajalikke toiduaineid, nüüd ollakse aga elupäästva vaktsiini ootel. Olin tol ajal 9-10-aastane ja mäletan neid järjekordi väga hästi, kirjutab Riigikogu liige Raimond Kaljulaid EPLi arvamusportaalis.
Tuleb välja, et iseseisev Eesti riik on vaktsineerimise korralduses osutunud sama saamatuks kui oli kokku kukkuv plaanimajandus ja Nõukogude kord esmatarbekaupade turustamises kolm aastakümmet tagasi.
See, et just vaktsineerimisest kujuneb kõige-kõige olulisem küsimus, oli selge juba eelmisel suvel. Meil on olnud piisavalt aega vaktsineerimiseks põhjalikult valmistuda. Veel enam: Eesti oleks pidanud seadma eesmärgiks vaktsineerimine läbi viia mitte lihtsalt rahuldavalt, vaid väga hästi. Meil on selleks head eeldused – väikese rahvaarvuga ülimalt digitaalse elukorraldusega riik.
Kuid paraku on selle kriisi algusest peale meie tegevust iseloomustanud kohutav ja masendav leppimine keskpärasusega. Keskpärane poliitiline juhtimine ja keskpärane ametkondlik juhtimine on käinud käsikäes ja üksteist võimendanud.
Kriis on kestnud aasta, kuid jätkuvalt tulistavad teadlased ja poliitikud igal nädalal avaliku ruumi täis vastuolulisi sõnumeid. Sel nädalal on räägitud, et numbrid on paremad ja samal ajal hoiatatud, et osad uuringud ikkagi näitavad, et viirus siiski levib ja võib-olla isegi kiiremas tempos. Mitte keegi ei saa enam mitte millestki aru ja kõige vähem on midagi arusaadavat selles, kuidas ja keda vaktsineeritakse ja millal.
Järjekorrad Sõle spordikeskuse juures on märk sellest, et kogu vaktsineerimise korraldus on kahjuks läbi kukkunud. Jah, ilmselt üle kivide ja kändude tehakse see lõpuks ära, kuid kaotades aega ja lõhkudes usaldust Eesti inimeste ja Eesti riigi vahel.
Meie inimestele räägitakse, et tegelikult on meie seis siiski parem kui paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Euroopa Liit on tervikuna vaktsiinide küsimuses, nagu ka kogu covid-kriisi juhtimise küsimuses, suuresti läbi kukkunud. Pole vist eriti suur saavutus olla spordivõistlusel viimase kümne lõpetaja seas üks kõvemaid tegijaid. Kuid ka selles kurvas loos võinuks ju Eesti olla vähemalt vaktsineerimise protsessi korraldamises olla edulugu, aga ei. Kui inimesed peavad seisma lõputus järjekorras, nagu 1990ndatel toidupoe ukse taga, siis paraku oleme ka siseriiklikult läbi kukkunud. Pole mõtet seda varjata või õigustada ja eitada.
Kas olukord on lootusetu? Mingis mõttes jah, kuid üldiselt siiski ei.
Kahjuks on nii, et nii Eesti kui ka Euroopa eliit – poliitiline ja ametkondlik – ei tea tõesti, mida teha. Ma olen kindel, et nad pingutavad, kuid ei suuda saavutada paremaid tulemusi. See ei käi ju ainult viirusekriisi kohta. Kuid nad lihtsalt ei oska ja ei suuda.
Kuid samas – vahel ongi vaja midagi suurt ja dramaatilist, et asjad muutuks. Ma tahaks väga loota, et läbikukkumine võitluses koroonakriisiga ning Euroopa ja Eesti vaieldamatu vaktsineerimisfiasko paneb asjad liikuma ja inimesed mõistma, et muutused pole lihtsalt vajalikud, need on möödapääsmatud.
See muidugi ei aita lahendada kriisi. Mis nõu mina annaksin peaminister Kaja Kallasele? Praegu tuleb mõelda ja tegutseda mõneti nagu Briti peaminister Winston Churchill sõja ajal. Olla leidlik ja leiutada uusi lahendusi seal, kus neid ei ole. Tuleb kogu ühiskond veel enam kriisi lahendamisse kaasa tõmmata ja sisendada inimestesse usku, et ka nende raskustega tullakse toime. Tuleb vastu võtta erasektori pakutav abi. Ainult nii tuleme sellest kriisist välja.
Et see ei jääks üldsõnaliseks, siis üks konkreetne näide. Terviseametil ei ole hetkel ressurssi, et helistada läbi lähikontaktseid. Ma olen kindel, et enamik ministreid leiaks endale alluvates ametkondades neid, kelle töö saab mõneks ajaks panna osaliselt ootele. Näiteks võiks majandus- ja väliskaubandusministritelt küsida, kuidas läheb praegu neil tublidel riigiteenistujatel ministeeriumis ja EAS-is, kes tavaolukorras tegelevad Eesti kui turismisihtkoha tutvustamisega maailmale? Kas Eesti kui turismisihtkoha atraktiivsust aitaks tõsta hoopis näiteks see, kui me ei oleks enam Euroopa kõige hullemate koroonanäitajatega riik? Võib-olla nemad saaks ajutiselt terviseametile appi minna, et me siiski suudaks hoiatada kõiki lähikontaktseid?
Aga enne seda tuleks Eesti inimeste ees vabandada, et nende riik vedas neid alt.