Valitsus tukub jälle. Ei kuule, ei näe, ei tegutse, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid eesti Päevalehes.
Täna statistikaameti poolt avalikustatud andmed hinnatõusude kohta on väga rängad. Aastaga on kaubad kallinenud 9%, teenused 16%. Toidukaupade hinnad on kallinenud 11%, transpordikulutused on kallinenud 17%, eluasemekulud 31,5% (jah, 31,5%!) Ma kutsun kõiki neid, kes ühel või teisel viisil langetavad Eesti inimeste toimetulekut puudutavaid otsuseid, nägema nende numbrite taga Eesti peresid ja inimesi ja nende muresid, mitte lihtsalt statistikat. Olukord on inimestele väga karm.
Mediaanpalk Harjumaal oli eelmise aasta kolmandas kvartalis 1450 eurot, kuid ülejäänud Eesti maakondades on see lähemal 1000 eurole. Võrumaal, Valgamaal, Ida-Virumaal, Jõgevamaal ja saartel teenib pool elanikest alla 1000 euro kuus. Sääste nendel inimestel üldjuhul ei ole.
Piirkondades, kus palgad on Tallinna ja selle kuldse ringiga võrreldes poole madalamad, on hinnad ikka enam-vähem samad? 500g hapukoort kiles maksab nii Tallinnas kui Võrus 1 euro ja 20 senti. Aga vahel maksavad väikestes kohtades kaubad isegi rohkem kui Tallinnas või Tartus.
Kütuse hinnad lõid hiljuti rekordi – tavalise 95 hind tanklates kerkis 1 euro ja 64 sendini. 60-liitrise kütusepaagi täis tankimise hind on niisiis hetkeseisuga 98 eurot ja 40 senti. Ma kardan küll, et paljud lihtsalt ei usu oma silmi, kui tanklas numbreid näevad. 100 eurot paagitäie kütuse eest!
Eluaseme ja transopordi kulud on peredel sadades eurodes ja nende suurenemine kolmandiku või viiendiku võrra tähendab suuri täiendavaid väljaminekuid, millega keegi pole osanud arvestada. Kärpima peab kulutustelt toidule, laste riietele, oma tervise eest hoolitsemisele.
Hindadega toimuv on pöörane ja Keskerakonnal ja Reformierakonnal pole mingit sõnumit ühiskonnale. Mis on valitsuse plaan seoses selle inflatsioonitsunamiga? Kas valitsus üldse näeb selles mingit probleemi?
Valitsuses kokku lepitud energiahindade kompensatsioonimeetmetest on osadele inimestele pisut abi, kuid väga paljude perede tarbimine on oluliselt suurem valitsuse kehtestatud piirmääradest. Omavalitsuste vahendusel toetuste taotlemine aeti nii keeruliseks, et sadade tuhandete leibkondade asemel on abi suudetud anda vaid kümnetele tuhandetele. Kas mõni minister on selle kaose eest vastutuse võtnud ja tagasi astunud nagu omal ajal tegi Maret Maripuu?
Mõned nädalad tagasi majanduskomisjonis energiahindade arutelul tõdesid majandusala asjatundjad, et paraku ei ole me veel näinud energiahindade tõusu kogu mõju hindadele – see alles tuleb.
Selline hinnatõus sööb palgad ja pensionid ära. Valitsuse poolt eakatele juurde antud paarkümmend eurot ei päästa mitte kedagi. Päästjad, õpetajad, politseinikud on homme vaesemad kui täna.
Kinnisvara hindade tõus tähendab, et noortel peredel pole varsti mingit lootust soetada endale eluaset ei maal ega linnas.
Palju lohutust ei paku ka prognoosid, et hinnatõusu tempo raugeb aasta teises pooles. Kui 100 eurot maksnud teenus, maksab nüüd 116 eurot, siis keegi ei langeta selle hinda enam tagasi 100 euro peale.
See on tõsine väljakutse Eesti ühiskonnale, mis röövib eakatelt meelerahu ja noortelt tuleviku ning paneb lastega pered suure surve alla.
Sealjuures on meil justkui tohutu majanduskasv, kuid sellest võidavad väga vähesed. Ülejäänute jaoks on hindade kasvutempo kõvasti kiirem sissetulekute suurenemisest ja nad jäävad vaesemaks.
Valitsus tukub jälle. Ei kuule, ei näe, ei tegutse. Ma arvan, et asi ei ole empaatia puudumises, millest nii palju räägitakse. Tegemist on lihtsalt üleüldise suutmatusega juhtida. Ei suudeta olulist eristada ebaolulisest. Oleme ausad, paljusid nii selle kui eelmise valitsuse ministreid ei võtaks tööle isegi kuue toaga hosteli juhatajana. Nad lihtsalt ei saa hakkama.