Jõulukuul võib ikka tekkida tahtmine pisut tagasi vaadata. Üldiselt pole mulle nostalgia väga omane, aga üks hiljutine Virumaa Teataja arvamuslugu tekitas tugeva tunde, et veidi möödunut meenutada, kirjutab erakonna peasekretär Rannar Vassiljev Virumaa Teatajas. 

14. detsembril 15 aastat tagasi seisin verivärske abilinnapeana esimest korda Rakvere linnavolikogu ees tutvustamas ja kaitsmas linna eelarvet. Kuu aega varem oli sama kogu andnud mulle suure usalduskrediidi, nimetades mu linnavalitsuse liikmeks. Mäletan hästi, kuidas nooruslikust uljusest hoolimata arvasin, et abilinnapea kohale asudes sattun huntide ja šaakalite sekka, kus tuleb igal sammul seljataha kiigata. Mõneti üllatuslikult avastasin mõne aja möödudes, et Andrese (Jaadla), Mihkli (Juhkami) ja Ainiga (Suurkaev) võib tekkida meeskonnatunne ning selleks, et midagi ära teha, ei tulegi ses seltskonnas tekki kogu aeg enda poole kiskuda. Loomulikult oli meil nii mõnigi kord eriarvamusi, vahel vaidlusigi. Aga üldjuhul suutsime need lahendada kompromisse otsides ja neid ka leides, teisisõnu koostööd tehes. Loodan, et ehk paistis see ka väljapoole Tallinna tänaval asunud linnavalitsuse maja. Rakvere linnajuhtimise ajal tekkis mul mõistmine, millest olen edaspidises elus ikka lähtuda üritanud: üldjuhul on koostööga võimalik rohkem saavutada kui konfliktiga.

Põhjus, miks mulle järsku meenutamistuhin peale tuli, peitub Andres Jaadla arvamusloos, milles ta asub Rakveres ideoloogiliseks sümboliks kujunenud jõulukuuse teemal dialoogi vaimulik Tauno Toompuuga. Mulle tundub, et mõtte- ja kirjaviis, mille puhul võrdsustab Andres enda omast erinevat mõtteviisi nõukogudeaegse jõulude keelamisega, räägib millestki laiemast kui lihtsalt abilinnapea konfliktsest uitmõttest. See arvamuslugu ühes fanfaaride saatel “õige” ja “kristliku” jõulupuu püstitamisega vastukaaluks linna enda jõulukuusele kõneleb kõigest muust kui kompromissidest ja koostööst linnajuhtimises. Mu arvamus on subjektiivne ning distantsilt, aga tundub, et just kompromisse ja koostööd on Rakvere linnajuhtimises aastatega oluliselt vähemaks jäänud. Koostöö esimeseks eelduseks on omavaheline usaldus. Aga just usaldust näib linnajuhtimises juba mõnda aega tublisti nappivat.

“Inimeste omavaheline ja institutsioonide (sh linnavalitsuste) usaldus on majanduskasvu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja tunnetusliku heaolu võtmetegur,” ütleb edukaid riike koondav OECD, mille liige ka Eesti on. Usaldus on arengu ja heaolu nurgakivi. See kehtib nii riikide, linnade kui ka kogukondade puhul. Kindlasti pole mina õige inimene hindama, kas kümme-viisteist aastat tagasi arenes Rakvere kiiremini kui praegu või mitte. Aga seda saan küll öelda, et usaldamatus õhkkonnas ei saa üks linn areneda nii, nagu võiks.

Andres lõpetab oma arvamusloo, tsiteerides (pigem küll parafraseerides) Mahatma Gandhit: “Me ei saa muuta maailma, aga igaüks meist saab ise muutuda.” Tõepoolest, me kõik muutume. Aga muutus saab olla nii paremuse kui ka halvemuse poole. Püüdkem ikka esimest.

Artikkel ilmus Virumaa Teatajas 17. detsembril 2020.