Rannar Vassiljev: kas vaktsiinisurm on tähtsam kui koroonasurm?

digiArvamus


Koroonasurmade tajumise osas oleme jõudnud kaastunde kollapsini, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku erakonna peasekretär Rannar Vassiljev Postimehe arvamusküljel.

Jevgeni Ossinovski parandas Riigikogus koroonaviiruse arutelul Siim Kallast: «Härra Kallas, suurimad kannatajad ei ole mitte lastega pered ja väikeettevõtjad, vaid need vanainimesed, kes on surnud.»

Ei usu, et ekspeaminister Siim Kallas soovis teadlikult vähendada nende inimeste tähtsust, kes on koroonale elu kaotanud. Pigem ilmestas see inimlikku, kuid ebaratsionaalset tunnetust, mis kaasneb ühiskonnas siis, kui surmast saab statistika.

Psühholoogid Paul Slovic ja Daniel Fästfjäll kirjutasid seitse aastat tagasi essee «Mida rohkem neid, kes surevad, seda vähem me hoolime». Kuigi ratsionaalselt mõeldes on iga järgnev ohver sama tähtis kui eelmine, siis tegelikult muutub enamik inimesi hukkunute arvu suurenedes iga järgmise suhtes tuimemaks ehk siis iga uus surm tekitab vähem emotsioone kui eelmine. Slovic on andnud sellele nime «kaastunde tuhmumine». See ei ole aga sugugi veel inimese intuitiivse empaatia ebaratsionaalsuse tipp. Tihti leiab ühiskond end «kaastunde kollapsist», kus suur hulk ohvreid on vähemolulised kui üksikud.

Otsustamatusega on lastud tervisekriisil eskaleeruda nii kaugele, et surmateated on sõna otseses mõttes muutunud igapäevaseks. Oleme harjunud lugema emotsioonituid uudiseid pealkirjadega «Ööpäevaga lisandus 1586 nakatunut, suri 15 inimest». Võrreldes kevadise esimese koroonaohvriga on pilt drastiliselt muutunud. Toonaseid ühiskonnas valitsenud emotsioone väljendasid hoopis teistsugused pealkirjad – «Eestis suri esimene inimene koroonaviirusse: elu kaotas 83-aastane Hiiumaa vanaproua», millele lisandusid paljud avalikud kaastundeavaldused.

Vähem kui aastaga oleme jõudnud olukorda, kus empaatia ja kaastunne koroonasurmade suhtes on kahanenud sedavõrd, et ekspeaminister unustab Riigikogu kõnepuldis koroonas enim kannatanute hulgas need, kes viirusega võideldes on elu kaotanud. Sellist olukorda saabki «kaastunde kollapsiks» nimetada.

Sootuks teine lugu on aga vaktsiiniohvritega. Või õigesti nimetades surmadega, millele eelnes vaktsineerimine. Uudised «Eesti ravimiamet uurib 31-aastase vaktsineeritud päästetöötaja surma» ja «Austria uurib vaktsineeritu surmajuhtumit» on sotsiaalmeedias oluliselt populaarsemad kui ööpäevaste koroonasurmade arvud. Lisaks sellele, et tegu on esimestega ja kaastunne pole jõudnud veel tuhmuda, annab see väärt materjali ka vaktsiinivastaste jaoks, kes hääleka vähemusena oma uskumustele toetust otsivad ja seda levitavad.

See, kuidas ühiskond tunnetab vaktsiini- ja koroonasurma, mõjutab ka inimeste hinnangut riskidele. Kui kaalukausil on see, kas vaktsineerimisega kaasnev risk on suurem nakatumise omast, siis paljude jaoks määrab just tunne, aga mitte teadmine ära selle, kas minna vaktsineerima või mitte. Tehtavad otsused ei põhine sugugi statistikal ja tõenäosusteoorial, vaid hoopis sellel kui palju ühest või teisest räägitakse ehk tajul, et kui kõneletakse, siis järelikult on oluline.

Kaks riskide käsitlemise suurkuju, juba mainitud Paul Slovic ja Cass Sunstein esindavad erinevaid arvamusi küsimuses, kas riik peaks käsitlema surma objektiivselt või mitte. Sunstein leiab, et lähtuda tuleb objektiivsetest mõõdikutest, näiteks päästetud eluaastatest või tervelt elatud aastatest. Slovic aga leiab, et kui inimesed tunnevad, et surmal ja surmal on vahe, siis tuleb ka riiklike otsuste puhul seda arvesse võtta. Näiteks kui vägivaldne surm on ühiskonna jaoks šokeerivam kui südamehaiguse tõttu elu kaotamine, siis peabki riik selle ennetamisele rohkem ressursse suunama.

Vaatamata eriarvamustele riskikäsitluses on mõlemad üsna ühel meelel riikidele vaktsineerimise tõhustamiseks soovitusi jagades. Cass Sunstein juhib tänasel päeval WHO tervisekäitumise nõustamisgruppi, mis keskendub muuhulgas ka vaktsineerimisele. Slovic on koos teiste teadlastega koostanud ÜRO initsiatiivil koroonavaktsiini kommunikatsioonijuhendi. Mõlemad rõhutavad, et lisaks sotsiaal- ja tavameedias levivatele innustavate vaktsineeritute piltidele tuleks graafikute ja statistika abil rääkida ausalt ja läbipaistvalt riskidest, mis kaasnevad nii vaktsineerimisega kui mittevaktsineerimisega. Info peab olema lihtsalt hoomatav, konkreetne ja seda peaks esitama avalikkuse jaoks usaldusväärsed eksperdid. Seda pole Eestis senini veel tehtud.

Teine soovitus, millest malli võtta, on vaikimisi vaktsineerimise valik (nn opt-out). Eestis võiks vaktsineerimiskutses pakkuda välja kodulähedase konkreetse aja, mida saab lihtsa hiireklõpsuga aktsepteerida või siis lingi kaudu sisse logides muuta või sellest loobuda. Nagu käitumisuuringud on näidanud, jäävad paljud vaikimisi nende eest langetud otsuse juurde ja ei kipu seda muutma.

Lisaks aitaks vaktsineerimisele ja ka paremale ühiskondlikule õhustikule  kaasa see, kui poliitikud, ametnikud ja ajakirjanikud hoiduksid teadlikult «kaastunde kollapsi» lõksu langemast ja koroonaohvrid ei muutuks vaid statistikaks uudistes.

Rannar Vassiljev: kas vaktsiinisurm on tähtsam kui koroonasurm?