Rannar Vassiljev: koroonakriisi ebakindlusest võidavad paremäärmuslikud jõud

 

Kui majanduskriisi eel valis Euroopas paremäärmuslasi pelgalt iga kahekümnes valija, siis kriisi järel hakkas nende populaarsus järsult kasvama. Kümne aastaga oli see peaaegu kolmekordistunud. Ka EKRE sünd jäi just majanduskriisi järgsesse aega, mil kasvas majanduslik ebavõrdsus ja süvenes ebaõiglustunne, mis lõi soodsa pinnase ühiskonna lõhestamiseks ja konfliktide võimendamiseks, kirjutab erakonna peasekretär Rannar Vassiljev EPLi arvamusloos.

Euroopal on suure majandussurutise järel kogetu veel hästi meeles. Sellele järgnes Lõuna-Euroopast alguse saanud euroala- ja pagulaskriis. Seetõttu on ka koroonakriisis valitud teistsugune tee kui kaksteist aastat tagasi. Tegelikult hakati selles suunas sammuma juba aastaid enne kui Wuhani kalaturg sai Euroopas kuulsamaks kui Londoni Borough Market. Nimelt siis kui Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi lubas teha „mis iganes on vaja“, et päästa euro. Ja seda keskpank „kvantitatiivse leevenduse“ sildi all ka tegi, et võlakoorma all ägavad euroriigid kokku ei kukuks.

Kas koroona ajal kehtiv mõte vältida sügavat majanduskriisi ja ennast majanduslangusest välja laenata on õigem kui majandussurutise aegne kasinuspoliitika, saab vaielda tulevikus. Justnimelt vaielda ja mitte teada, sest ühiskonnateadustes ei saa katset samadel tingimustel korrata ning erinevate lahenduste tulemusi kõrvutada.

Paremäärmusluse võit

Küll aga võib juba praegu julgelt öelda, et kui ebaõiglustunne koroonakriisis ja selle järellainetuses kasvab, siis võidavad sellest veelgi enam paremäärmuslikud jõud. Ja ühegi kriisi eel pole nad olnud nii populaarsed kui seekord…

Aga just selles suunas Reformierakonna juhitud valitsus sammubki. Laste huvihariduse rahastamise kärpimist põhjendusega, et selle raha eest saab tõsta õpetajate palka olukorras, kus õpilased, õpetajad ja lapsevanemad on tervisekriisis pidanud tegema ebamõistlikke pingutusi, ei ole võimalik avalikkusele õiglaseks rääkida.

Samuti ei ole võimalik põhjendada, miks vaatamata laste tuleviku ohvrile, tõuseb järgmisel aastal ikkagi õpetajate palk poole vähem kui keskmine palk. Kui siia lisada päästjad, kes on lubanud kärbete ja riigi poolt murtud palgalubaduste pärast

Toompeale tulla, leiame ennast olukorrast, mis on kingitus EKREle, kes enda populaarsuse huvides ühiskonna lõhestumisele ainult hagu alla paneb. Ja seda kõike selle nimel, et Euroopa Liidu kõige madalama laenukoormusega riigi laenukoormus oleks 0,2 protsendipunkti võrra väiksem.

Õiglus riigieelarve koostamisel superministeeriumis või Stenbocki majas, ei pruugi olla õiglane väljaspool seda. Eesmärk vähendada senini kasvanud eelarvepuudujääki ja pidurda laenukoormuse tõusu võib rahandus- ja peaministri jaoks tunduda õiglane.

Nagu ka kõikidele ministeeriumitele ühtsete kärpeesmärkide jagamine. Aga kui seetõttu väheneb
vahetult koroonakriisi järel huvihariduse rahastamine ning õpetajate, politseinike ja päästjate palgatõus jääb loodetust palju napimaks, siis on tulemus avalikkuse jaoks kõike muud kui seda.

Siit jõuame tagasi eelmise majanduskriisi õppetundide juurde. Euroopa on tänases kriisis valinud teistsuguse tee lootes, et see kriis ühiskonna lõhestumist veelgi ei suurenda. Reformierakond aga näib mõtlevat nii nagu varem, millel võivad olla väga negatiivsed tagajärjed. Viimasel ajal on tihti parafraseeritud vanakreeka filosoof Herakleitose kahe ja poole tuhande vanust mõtet „muutus on ainus konstant“.

Teiste seas on seda teinud ka Kaja Kallase poolt tunnustatud ajaloolane Yuval Noah Harari. Reformierakonnal tuleks täna samuti sama mõtet järgida ja senised dogmad üle vaadata. Eriti praegu, kus neil on reaalne mõju sellele, milline on kriisijärgne Eesti ühiskond.

Rannar Vassiljev: koroonakriisi ebakindlusest võidavad paremäärmuslikud jõud