Rannar Vassiljev: SKT fetišeerimine ergutab populismi

digiArvamus

Vaid sisemajanduse kogutoodangu järgi ühiskonna heaolu hindamine pole õige, kirjutab erakonna peasekretär Rannar Vassiljev Postimehe arvamusküljel.

On aasta 1934. Hilisem Nobeli preemia laureaat Simon Kuznets tutvustab teisel pool ookeani Kongressile esitatud raportis uut mõõdikut: sisemajanduse kogutoodangut ehk SKTd. Indikaatorit, mis tema sõnul aitab mõõta ja kirjeldada majanduse aktiivsust. Juba siis ja ka korduvalt hiljem hoiatab ta, et seda ei tohi segi ajada majandusliku või üldise heaoluga.

Aga tegelikkus on kujunenud just selliseks, mille eest Kuznets hoiatas. Loodu on väljunud looja kontrolli alt, siinkohal võiks võrdluseks tuua peaaegu isegi Victor Frankensteini. SKT on muutunud just majandusliku edu ja ühiskonna heaolu sümboliks. Olulise tõuke andis sellele USA sekkumine Teise maailmasõtta ning sellele järgnenud maailmakorraldus. Turumajanduse võidukäik aitas uue sümboli hiilgust kasvatada. Riikide arengutase ja edukus on saanud võrdlemisi lihtsa mõõdupuu, SKT jagatakse elanike arvuga ja tasandatakse ostujõuga, et see oleks paremini võrreldav. Kel tulemus kõrgem, sel läheb paremini, kel madalam, peab rohkem pingutama. Piisavalt lihtne ja universaalne, et muutuda üheks 20. sajandi olulisemaks sümboliks.

Keerulistele küsimustele lihtsatest mõõdikutest vastuse otsimine on üdini inimlik ja meile loomuomane. Miks me nii ebaratsionaalsed oleme, aitab mõista teine nobelistist Daniel Kahneman. Tema hinnangul on inimesele omane intuitiivselt asendada keeruline küsimus lihtsamaga, kui esimesele vastuse otsimine raskeks osutub. Tavaliselt toimub see kiiresti ja jääb inimesele enesele märkamata. Küsimusele, milline on ühiskonna heaolu ja kuidas see muutub, on raske vastata, kuna seda on keeruline mõõta ja analüüsida. Seetõttu asendame selle intuitiivselt lihtsama küsimusega: kui suur on SKT ja kuidas see muutub. Mis siis, et tegelikult küsime üht ja vastame teist. Ja nii teeme selle küsimuse alusel otsuseid, et suurendada majanduse aktiivsust, uskudes, et just niiviisi suurendame ühiskonna heaolu.

SKT ei ole hea ega halb ning tal on oma roll heaolu kujunemisel, aga nagu selle looja ka ise toonitas: «Ta mõõdab seda, mida ta mõõdab.» Samas on ka väga palju olulist, mida sellega mõõta ei saa. Sellest, mis jääb SKTd kanoniseerides märkamata, on aegade jooksul rääkinud mitmed poliitikud Kennedyst Sarkozyni. Viimase initsiatiivil kutsuti 2008. aastal kokku töörühm, mida juhtis majandusteadlane Joseph Stiglitz ning mille eesmärk oli töötada välja mõõdikud, mis võiksid SKT kõrval kirjeldada seda, kuidas ühiskonnal tegelikult läheb. Stig­litz võtab SKT puudused kokku nii: «Ühiskonna heaolu tähendab majanduslikku, sotsiaalset heaolu ja looduse kestlikkust, mida SKT ei mõõda. Ja lisaks hoolime ka ühiskonnana, kuidas heaolu jaguneb.» Kõik see jääb SKT tajumisulatusest välja.

Piiratud indikaatori fetišeerimisel võib olla negatiivseid tagajärgi. Muuhulgas põhjendamatu elamine tulevaste põlvede ja looduse arvel, ebavõrdsuse ning ebaõiglustunde kasv. Kõik see tekitab usaldamatust ja lõhestab ühiskonda.

Stiglitz toob esile, et pärast finantskriisi pööras SKT 2009. aastal taas tõusule ning USAs ja Euroopas hakkasid riigijuhid valjuhäälselt majanduskasvust kõnelema, millest kuulajad järeldasid, et nende majanduslik heaolu peaks samamoodi paranema. Aga see ei olnud sugugi nii valdava osa inimeste jaoks, kelle käekäik jäi veel mitmeks aastaks väga keeruliseks. «Kui meie mõõdikud pole kooskõlas sellega, kuidas inimesed tegelikult elavad, suurendab see usaldamatust valitsuste vastu,» sõnas Stiglitz. Usaldamatus koos eliidivastasusega tõstis pärast majanduskriisi pead kõigis OECD riikides, tüürides paljud neist praegusesse usalduskriisi.

Usaldamatuse suurenemist peetakse üheks oluliseks põhjuseks, miks äärmuspopulistide toetus on võidukäiku teinud. Kui jääme kinni ühte piiratud indikaatorisse ja langetame valikuid sellest lähtudes, peame leppima, et elame usaldamatus ja lõhestunud ühiskonnas. Peame leppima sellega, et EKRE-sugused parteid on populaarsed ja kui pärast valimisi juhtub parlamendi koosseis neid soosima, siis juhivad nad ka meie riiki. Kui me riigi ja ühiskonnana ei tegele piisavalt ebavõrdsuse, ebaõiglustunde ja usaldamatusega, tegelevad nemad ise riigi ja ühiskonnaga.

Lahenduste leidmiseks pole vaja jalgratast leiutada, sest mõõdikud, mis püüavad ühiskonna heaolu hinnata ja mida poliitiliste valikute tegemisel kasutada, on olemas. 2011. aastal tuli OECD Stiglitzi juhitud töörühma ettepanekutest lähtudes välja «parema elu indeksiga», mis võimaldab riikide heaolu mõõta ja võrrelda. Seda indeksit on aastate jooksul mitu korda täiendatud ja arendatud.

Lisaks on mitmed riigid Euroopas ja mujal võtnud kasutusele oma mõõdikud, mille abil otsuseid langetada. Näiteks Rootsi on välja töötanud «uue heaolu mõõdiku», mida sealne rahandusministeerium on kolm aastat kasutanud riigieelarve koostamisel. Heaolu mõõdikud on komplekssemad ja koosnevad mitmest indikaatorist. OECD «parema elu indeks» katab 11 teemat, rootslased on seda veidi modifitseerinud. Üldiselt käsitletakse SKT ja sissetuleku kõrval ka tööturgu, ebavõrdsust, tervist, keskkonda, haridust ja eluga rahulolu. See kõik on omajagu keerulisem kui SKT, aga ühiskond ongi liiga keeruline, et seda ühe puuga mõõta.

Eesti riigieelarve on aga endiselt SKT-keskne ning heaolu käsitletakse vaid tööturu ja sotsiaalkaitse kontekstis. Ka neid isegi nii vähetähtsatena, et järgmiste aastate sihtnäitajaid ei suudetud uuendada enne, kui sotsiaaldemokraadid sellele parlamendis tähelepanu juhtisid.

Indikaatorid, mida me kasutame, ei muuda veel maailma, aga on selle eelduseks. Kui tahame, et meie ühiskond põhineks usaldusel, üksteise mõistmisel ja tasakaalul, peame muutma seda, mida mõõdame, mille alusel otsuseid langetame ja edukust hindame. Vastasel juhul tuleb leppida, et praegune valitsus ei jää viimaseks omasuguseks.

Rannar Vassiljev: SKT fetišeerimine ergutab populismi