„Pigem maksame trahve, kui astume samme läbipaistvama ja võrdsema palgapoliitika suunas.“ Sellise selgitusega tuli välja majandusminister Erkki Keldo, viidates valitsuse otsusele loobuda palkade läbipaistvuse direktiivi ülevõtmisest. See mõte ei ole pelgalt üks poliitiline seisukoht, vaid peegeldab laiemat hoiakut, mis on viimasel aastal üha enam Eesti otsustusruumis kanda kinnitanud.
Näeme, kuidas muudki olulised algatused seisavad: soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadus venib, vaenukõne seadus valitsuse prioriteetide hulgas pole ning ka ettepanekud meeste ja naiste võrdsema esindatuse suurendamiseks kohtavad järjest enam vastuseisu. Ka hiljutine kogemus ERR nõukogu soolise tasakaalu eelnõu kaitsmisel näitas, kui kiiresti võib sisuline arutelu taanduda poliitiliseks kõhkluseks. Isegi ühe naise kaasamist otsuste tegemise juurde peab valitsus liialt jäigaks sunduseks. Sellele seisukohale kriitilist tähelepanu juhtides ning valitsuserakonda tegevuses väärtuspõhisust välja näitama kutsudes sain vastuseks solvumise.
Kõige värskemalt väljendub see suund aga otsuses loobuda palkade läbipaistvuse direktiivi toetamisest. Küsimus ei ole siin üksnes Euroopa Liidu õigusaktis, vaid selles, kas me oleme valmis astuma samme, mis aitavad vähendada ebavõrdsust ja suurendada usaldust tööturul. Läbipaistvus ei lahenda kõiki probleeme, kuid see annab inimestele teadmise ja võimaluse enda õiguste eest seista.
OECD ja teised rahvusvahelised analüüsid näitavad, et naised töötavad sagedamini madalama palgaga sektorites, nende karjäär katkeb sagedamini ning nad on kõrgemalt tasustatud rollides alaesindatud.
Eestis püsib sooline palgalõhe visalt. 13,2 protsendi suurune sooline palgalõhe tähendab, et naistel tuleb aastas töötada 33 tööpäeva rohkem kui meestel, et teenida võrdväärset tasu. Üle kuu tasuta tööd!
Eesti on soolise võrdsuse indeksi poolest Euroopas 15. kohal ning aastatega on vahe Euroopa keskmisega ainult kasvanud. Suurimad väljakutsed on hariduse ja võimu valdkonnas. Võimu tasandil on Eesti teinud küll samme edasi, kuid paikneb endiselt alles 22. kohal. Indeksi paranemisse panustas varasema valitsuse koosseis, kus naiste osakaal oli andmete kogumise hetkel 43,1 protsenti.
Naiste osakaal valitsemisel langeb
Viimase valitsuse koosseisuga on see taas langenud – naisi on valitsuses vaid napp kolmandik. Pilt ei ole parem ka mujal. Riigikogus moodustavad naised vaid kolmandiku rahvaesindajatest. Börsiettevõtete juhtkondades ja nõukogudes on nende osakaal veelgi väiksem. Riigi äriühingutes on tänu nimetamiskomitee liikmete pingutustele jõudsalt edenetud, kuid rahulolevalt seisma ei saa jääda sealgi. Eraldi tähelepanu vajaksid ka kohaliku tasandi esinduskogud.
Ettevõtjate keeles saab võrdõiguslikkust põhjendada ka kui investeeringut paremasse majandustulemusse. See tähendab, et kui ettevõtted ei kasuta oma inimeste oskusi täielikult, kaotavad nad talente ja teevad halvemaid otsuseid. Ettevõtted, kus naiste osakaal ja kohtlemine on parem, saavutavad kõrgema tootluse, kasumlikkuse ja kapitali efektiivsuse. McKinsey & Company uuringud näitavad järjepidevalt, et ettevõtted, kus juhtkonnas on rohkem naisi, on kuni 25 protsenti tõenäolisemalt keskmisest kasumlikumad.
Põhjus on lihtne: rohkem vaatenurki tähendab paremaid otsuseid ja suuremat kohanemisvõimet. Seetõttu teenivad need ettevõtted ka rohkem tulu innovatsioonist ja loovad rohkem pikaajalist väärtust.
Eestis ei ole puudus konservatiivsetest erakondadest, küll aga julgusest seista oma väärtuste eest. Peaministrierakonnalt ootaks rohkem kui mugavat kohandumist – selget väärtuskompassi ja valmisolekut seda ka tegudes järgida.