Õpetajate hoiatusstreik on selleks korraks läbi. Andsin reedel streigi toetuseks ka oma panuse. Seisin nimelt Narva keeltelütseumis 45 õpilase ees ja rääkisin tehnoloogia mõjust haridusele, tutvustasin poliitiku tööd ning andsin ülevaate riigikogus toimuvast. Ka teised sotsiaaldemokraadid olid 10. novembril koolides, et tunde anda ja õpetajaid toetada.
Õpetajatel oli igati õigus streikida ja püüda sel moel palgaläbirääkimiste kulgu survestada. Streigiõigus on inimeste üks põhiõigusi. Võrdluses paljude teiste riikidega toimub Eestis streike haruharva, samuti on siinsed ametiühingud kasutanud reeglina seda õigust mõistlikult, et mitte öelda tagasihoidlikult.
Töökad ja kannatlikud eestlased kergekäeliselt streikima ei hakka, nagu nad ei kibele ka ametiühingutesse astuma. Seda kummastavam oli haridus-ja teadusministeeriumi tegevus, kes saatis hoiatusstreigi ärahoidmiseks koolidesse kirja, kus manitseti õpetajaid ja väideti ekslikult, et streikimine on ebaseaduslik. Sisuliselt oli tegu ähvarduskirjaga.
Jõud ühendati
Tervitatav on ka töötajate esindusorganisatsioonide tärkav koostöö ja tahe oma jõud ühendada, et koos õiglase palga ja oma õiguste eest seista. Oktoobri lõpul toimus Toompeal õpetajate palgakõneluste toetuseks Toompeal pikett, kus esindatud olid päästeala ja raudteelaste ametiühingud, akadeemiliste ametiühingute liit, arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit. Ühenduses peitub jõud!
Kui vaadata Eestist välja, siis laias maailmas on uued ärimudelid ja muutunud töötamise vormid tõstnud töösuhetes päevakorda kollektiivsete väljaastumiste vajaduse, et töötajate huvid ei jääks kaitseta. USAs kasvab ametiühingute populaarsus just noorte seas.
Kuigi mitte alati ei kattu sotsiaaldemokraatide vaated tööandjate omadega, siis nõustun sajaprotsendiliselt Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani seisukohaga, et „edukat riiki pole võimalik ehitada ja arendada ilma maailmatasemel haridussüsteemita, ilma motiveeritud ja arengule panustavate õpetajateta.“ Samuti on ta läbivalt toonud tõsise probleemina välja õpetajate, eriti gümnaasiumi aineõpetajate puuduse.
Suur kiusatus on veelkord Lumani tsiteerida: „Kuidas tagada ühtlaselt kõrge kvaliteediga haridus nii Värskas, Valgas kui Sillamäel ja Kärdlas, sest sealgi on kasvamas järeltulev põlvkond ning neilegi peab olema tagatud võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele – võimalusele olla eduka Eesti edasiviijad. Seega on meie kolm prioriteeti – kvaliteetne haridus, ühtlane haridus, arenev ja motiveeritud õpetajaskond.“ Need tähelepanuväärsed laused ütles ettevõtja läinud aastal peetud Kaubandus-Tööstuskoja aastapäevakõnes.
Ligipääs haridusele pole võrdne
Eesti majanduse ja kogu ühiskonna hea käekäik sõltuvad sellest, milline on koolide ja hariduse tase üle riigi, mitte üksikute pärlite tulemustest. Seega teenib õpetajate võitlus paremate palkade eest ühtlasi liikumist parema tuleviku ja võrdsema ühiskonna poole.
Kahjuks ei ole Eesti lastel mitte alati võrdset ligipääsu haridusele. Jõukate perede lapsed domineerivad koolides, mis hoiavad kõrgeid kohti riigieksamite edetabelites. Ja väga levinud on tasuliste eratundide võtmine, seda nii laste õpiraskuste puhul kui ka siis, kui noored valmistuvad eksamiteks, et need maksimaalselt hästi sooritada. Väikeste sissetulekutega vanemad ei jõua aga eraõpetajatele maksta. Haridusliku kihistumise peatamine on tõsine väljakutse, mida pole võimalik ilma õpetajaid väärtustamata lahendada.
Kuna riigi rahaline olukord on praegu ülimalt keeruline, siis tuleb ka ausalt tunnistada, et 2024. aasta eelarvesse ilmselt õpetajate täiendav palgaraha ei jõua. Seda enam on vaja anda õpetajatele kindlust järgmiste aastate osas, jätkata palgakõnelustega ning näha ette palga alammäära kasvud aastateks 2025, 2026 ja 2027. See eeldab ka eelarve tulude poolele otsa vaatamist. Lahenduseks ei saa olla pealinnakeskne või siis Tartu- keskne kõrk vaade, et rahaline kate tuleb koolide sunniviisilisest sulgemisest.