Rein Randver: ebavõrdsust Eesti eri nurkade elanike vahel on liiga palju

Vabariigi aastapäeva eel võiksime ühiselt mõtiskleda, mida tähendab vaba Eesti ja vaba riik. Kas ja kuidas saame tänases maailmas ja olukorras kasutada mõistet «vaba»? Jah, Eesti on sõltumatu, suveräänne, demokraatlik. Eestlased on privilegeeritud seisuses, sest mitte kõigil põlisrahvastel ei ole oma riiki, kirjutab sotsiaaldemokraat Rein Randver Lõuna-Eesti Postimehes. 

Möödunud laulupeo juhtmõte ütles: üksi pole keegi. Meil on Euroopa Liit, OECD, ÜRO. Viirused on kõikjal ega vali, keda mõjutavad ja keda mitte. Kuidas aga saaks tagada olukorra, kus oleme vabad oma vabas riigis ning samas pole ka tegelikult keegi üksi?

Edulugusid on eestimaalastel palju. Saavutustest hoolimata aga tundub paljudele, et Eesti eri nurkades elavate inimeste vahel võiks olla vähem ebavõrdsust.

Tahaks tõdeda, et kõiki vastsündinuid ootavad ees võrdsed võimalused, aga kahjuks see nii ei ole. Meil siin kagunurgas ja piiriäärsetel aladel tuleb jalul püsimiseks palju rohkem pingutada kui mujal. Suuremates linnades on ohtralt valikuvõimalusi nii töökohtade, hariduse, arstiabi kui ka meelelahutuse puhul. Maapiirkonnas võtame vastu selle, mida pakutakse. Kuid me ei tohiks olla harjunud sellega, et täisväärtuslikku elu saab elada vaid suurtes linnades. Igal pool Eestis peab olema inimväärne ja hea elada. Tihti aga tulevad maainimesed meie riigiisadele ja -emadele meelde alles vahetult enne valimisi.

Inimesed hindavad paindlikkust: võimalust valida ise töö tegemise koht ja aeg. Möödas on aeg, kus tööd tehti kontorilaua tagant lahkumata. Pandeemia on kaugtöö võimalused kiiremini rakendusse toonud ning paljud ettevõtted saavad kokku hoida kontorite ülalpidamiskuludelt.

Kurikuulus kiire interneti võrgu arendamine ehk rahvakeeli «viimase miili projekt» pole sugugi lõppenud. Praegu ei ole enam alevikud ja külad see «viimane miil». Eesti metsade vahel on hulganisti leibkondi, kelle sideühendusi mõjutavad oluliselt nii ilmastik kui ka aastaaegade vaheldumine. Aastaid on räägitud lühendist EIT – igasse tarre elekter, internet ja (ühendus)-teed. See ei tohiks 2021. aastal olla raketiteadus.

Jah, ka Kagu-Eestisse on viimaste aastate jooksul riiklikke investeeringuid tehtud. Aga see kõik ei ole piisav, et vähendada ebavõrdsust. Ei praegune ega eelmine valitsus pole püüdnud süsteemselt lahendada meie riiklikke valukohti, mis rahva eluolu mõjutavad. Mõtlen näiteks haridust, kultuuri ja tervishoidu.

Me ei tohiks olla harjunud sellega, et täisväärtuslikku elu saab elada vaid suurtes linnades. Igal pool Eestis peab olema inimväärne ja hea elada.

Arutasime haldusreformi eel mõjusid, mida omavalitsuste liitmine toob. Kolme aasta jooksul oleme näinud vaid, kuidas võim on elanikest kaugenenud. Toonased arutelud reformi kavandajatega selle üle, kuidas muutub edaspidi omavalitsuste rahastamine, jäid unistusteks. Praegune avalike teenuste rahastamise süsteem soosib endiselt laialdast arengut vaid meie suuremates linnades.

Kindlasti tuleb arvesse võtta iga piirkonna iseärasusi. Valgamaa asub 250 kilomeetri kaugusel Tallinnast ja sinna on keeruline minna tööd otsima. Kui minnakse, siis tagasi ei tulda, sest just parematele töökohtadele jõudes saadakse aru, et Kagu-Eesti suurim probleem on töötus ja samas kvalifitseeritud tööjõu puudus. Ja nii küsivadki ettevõtjad, miks peaks ettevõtteid tooma Kagu-Eestisse, sest tööjõudu ei ole piisavalt, turud kaugel, taristu puudulik.

Nii kujunebki veider olukord, milles igaüks näeb probleeme oma mätta otsast: töötutel pole tööd, ettevõtjatel töölisi ning riik ei suuda eri osapooli kokku viia ega tagada ümber- ja täiendõpet. Ülikoolide toel saadetakse vähemalt õpetajatele koolidesse abijõudu. Aga ka seda on meile õpetanud pandeemiaaegne kriis.

Miks peab juhtuma midagi drastilist, et õpiksime oma vigadest alles valusate näidete kaudu? Aastaid on räägitud haiguspäevade hüvitamisest alates esimest päevast, kodukontorites töötamise väärtustamisest, õpetajate, lihttööliste, suurperede ja pensionäride väärtustamisest, sest iga inimene on väikeses riigis väärtuslik. Võiksime püüda siis kõigist neist vigadest ja olukordadest õppida ning lõpuks leida lahendused päris probleemidele.

Pakun välja küsimuse rahvahääletuseks: kas Eestis peaks olema sisuline ja jätkusuutlik regionaalpoliitika? Vastusest sellele küsimusele sõltuvad ka eestimaalaste edasised otsused. Inimesed vaagivad siis, kas jääda ja kas tulla maapiirkondadesse elama.

Meil on hulgi plaane, arengu- ja tegevuskavasid regiooni arendamiseks, kus rõhutatakse, et inimestele peavad olema kättesaadavad töökohad, kvaliteetsed teenused ja meeldiv elukeskkond. Kas paberil kajastatu on muutunud reaalsuseks?

Mida tähendab regionaalpoliitika, milleks ja kellele seda on vaja? Ühtviisi kõigile eestimaalastele. Eesti on tervik, iga eestimaalane peaks vajama igat Eesti nurka – kas on seal ta juured, elavad vanemad, vanavanemad või lapsed või soovime seal suvitada ja talverõõme nautida.

Pakun välja küsimuse rahvahääletuseks: kas Eestis peaks olema sisuline ja jätkusuutlik regionaalpoliitika? Vastusest sellele küsimusele sõltuvad ka eestimaalaste edasised otsused.

Praegu on kõigil raske. Paljud on kaotanud töö, pered sissetuleku, kuid loodan siiralt, et usk vabasse Eestisse ei ole kadunud. Kohalike inimeste kiituseks tuleb öelda, et üksteist püütakse aidata, toeks olla, kasutatakse aktiivselt võimalusi, et elu kodukandis elamisväärsemaks muuta. Need kõik on meie inimesed ja see on meie ühine riik. Võiks ometi elustuda ammune idee erakondadeülese arukate eestimaalaste nõukoja loomisest.

Väga palju saab igaüks iseenese tarkusest ära teha. Metsast saad seeni-marju ja tänutäheks tood kaasa ka turismi jäägid. Meil on puhas loodus, sumisevad mesilased, kaunid mererannad ja õitsvad aasad. Inimestel on endiselt alles uhked moosiriiulid ning liiklejatele nähtavad kaunid rajatised. Kui oleme laitmatud oma tegemistes ja tänulikud selle eest, et meil on oma riik, saame ka ühiselt tasu: riik püsib, kodu püsib.

Soovitan igal õhtul lugeda lõigukese Valdur Mikita raamatust «Lindvistika ehk Metsa see lingvistika». Näiteks lohutab autor meid nii: «Probleem on kehaline tunne. Siin on ühtlasi ka vastus, kus peitub lahendus. Mõtlemine ei saa probleeme lahendada, probleemi lahendamine tuleb üle viia keha osakonda. Keha üle on inimesel võimu, mõtlemise üle üldiselt mitte: midagi tuleb sellisel juhul teha oma kehaga. Üks võimalus on probleem surnuks joosta, surnuks koristada, surnuks riisuda. Maatööd tegev inimene koputab harva psühhiaatri uksele.»

Rein Randver: ebavõrdsust Eesti eri nurkade elanike vahel on liiga palju