Riina Sikkut: ei tohi tekkida tunnet, et piirangud on leebemad neile, kes avaldavad kõvahäälset protesti

Õnn on see, et me olemegi erinevad. See erinevus on olemas igapäevaselt, näeme ja loeme seda – erinevad arvamused, eelistused, hirmud, tööd ja tegemised. Samas ei taju me erinevust tihtipeale väärtuslikuna, vaid murena, muutmist vajava asjana, kirjutab EPLi sarjas  “Poliitkolumnist” sotsiaaldemokraat ja Riigikogu liige Riina Sikkut. 

Kahtlemata on erinevatel inimestel keerulisem kokku leppida, näiteks valitsuses või ühiskonnas, kuhu poole liikuda. Üldiselt ei vaidle keegi, et soovime Eesti kestmist, looduse hoidmist, head haridust, suuremat sissetulekut, paremat elu ja õnne ja rõõmu ja kõike head. Ja muidugi vabadust!

Mida me silmas peame?

Aga juba ongi keeruliseks läinud. Kas vabadus tähendab võimalust olla minu moodi või üldse mitte olla? Või vabadus tähendab, et ei ole ideaalset elu, ainuõigeid valikuid, üht rada ja kõigile sobivaid otsuseid, vaid võimalus oma elu ise kujundada?

Kas vaenukõne kriminaliseerimine piirab me vabadust rohkem kui töökoha, kooli või lasteaia puudumise tõttu maale kolimise piiratus? Miskipärast regionaalse ebavõrdsusega lepime vaikselt, aga riigikogus kolleege kuulates tundub, et vaenukõne kriminaliseerimine on olulisim asi, millega Eestis tegeleda või mille vastu kohe võitlusse minna.

Kas kaks protsenti sissetulekust pensioniks koguda piirab me toimetulekut rohkem kui miinimumpalgalt makstav tulumaks? Lihtne matemaatika ei aita otsustada, kas kaheprotsendine vabadus või kahekümneprotsendine kohustus.

Kes vastutab?

Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kuuleme järjest sagedamini, et inimesed peavad ise vastutuse võtma ja reegleid järgima. Muidugi inimesed ise vastutavad – maski kandmise, vaktsineerimisega nõustumise ja kontaktide vähendamise eest. Aga inimesed on erinevad. Kas vastutust viiruse leviku piiramiseks saame kõik ühtmoodi vabalt kanda, kui maskide üle vaidlevad targadki pead, kui vaktsiine on mitmeid, need said kiiresti turule toodud, kõrvaltoimeid esineb ja inimene valitsust ei usalda või kui tõbisena kaotab keegi niigi madalas sissetulekus?

Äkki on vastutus ka valitsusel, olgu eelmisel või praegusel või tulevasel – teha arusaadav ja selgete reeglitega plaan, et maskide-vaktsiinide-kontaktide küsimustes segadust vähendada, mitte seda suurendada?

Lisaks sellele, kuhu liikuda, on minu meelest järjest tähtsam ka see, kuidas me seda teeme – ideaalis teadmispõhiselt ja kaasavalt, ausalt ja hoolivalt.

Õnneks on koroonakriis teadlased otsustamise juurde ja igapäevasesse meediavoogu toonud. Saame aru, et erialateadmised ja spetsiifiline tarkus on tähtsad, et olukorda kirjeldada ja mõista, tulevikku prognoosida ja oma otsuste mõju ette näha. Tarkust juba hindame, aga kas ka headust?

Ebaõiglane kohtlemine

Viiruse leviku tõkestamiseks seatud piirangute kahju hüvitamiseks ja majanduslanguse vähendamiseks on riigid oma abipakettides erakordselt helded olnud. Eelmisest kevadest mäletame kümneid ja sadu miljoneid EASi, Kredexi ja MESi kaudu jagatud toetusi ja laene ja garantiisid ettevõtetele. Ja haigusraha ja palgatoetust.

Praeguseks on kevadine ehmatus ja sellega koos ka heldus taandunud. Kriisiabi saavad need, kes seda nõuavad. Ida-Virumaa ettevõtted pidid maakondlike piirangute kehtestamise järel väga kõva häält tegema ja väikese toetuse said. Kevadel sissetuleku kaotanud FIE ei saanud enam sotsiaalmaksu maksta ning nüüd haiguspäevade hüvitist ei saa ja häält ei tee. Ise vastutab? Võõrsilt naasnu küll töötab, aga isolatsioonis lapsega hoolduslehte võttes saab miinimumtasu, kuigi on ka välismaal ametlikult tööl käinud ja makse maksnud. Kelle mure?

Valitsuse eesmärk ei peaks olema väljamaksete minimeerimine eelarve jaoks, vaid inimeste ja ettevõtete toetamine kriisi üleelamisel. Samas kriisis oleme kõik ja muidugi ei ole võimalik kõiki kahjusid kõigile kinni maksta, seda ei peagi tegema. Aga otsuseid tuleb teha südamega. Ei tohi tekkida tunnet, et piirangud on leebemad neile, kes avaldavad kõvahäälset protesti.

Kel kõvem hääl, sel õigus?

Sügisel raporteerisid valitsusliikmed raskeid läbirääkimisi toitlustusettevõtjatega, kui kehtestati 10 inimese piirang laua kohta. Sel neljapäeval kirjeldas Kaja Kallas läbirääkimisi kaubanduskeskuste omanikega ning piiranguid asendab eneseregulatsioon. Koolid läksid viiendast klassist distantsõppele. Kas keegi rääkis läbi õpilaste ja nende peredega?

Kõvem hääl, rohkem raha, suurem jõud ja võimalus valitsusega piiranguid läbi rääkida annab võimaluse paremini kriisiga toime tulla. Need, kel hääl vaikne või puudub üldse, sissetulek madal, tööd palju ja keda valitsuse laua taha ei kutsuta – neile vajub kriisikoorem peale. Riik peab hoolima, teadlikult otsustama, et osa meist ei saaks ebaõiglaselt pihta.

Enda kõrval olijalt soovime, et ta kavatsused oleks ausad ja hädas tuleks appi. Ehk siis – me vajame enda kõrvale head inimest, olgu ta siis sarnane või erinev, kuidas parasjagu juhtub. Ja head riiki muidugi ka.

“Poliitkolumnist” on sari, kus võtavad laupäeviti sõna naispoliitikud.

POLIITKOLUMNIST | Riina Sikkut: ei tohi tekkida tunnet, et piirangud on leebemad neile, kes avaldavad kõvahäälset protesti