Riina Sikkut: iga viies laps on tahtnud surra. Mis kasu on siis poodiumikohast hariduses?

Jana RistimetsVaimne tervis

Juba 2018. aasta kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmetel oli umbes iga viies õpilane aasta jooksul mõelnud enesetapule, kirjutab sotsiaaldemokraat Riina Sikkut Eesti Päevalehes.

Sealjuures nähtub andmetest, et viimase mõneteise aasta jooksul on noorte vaimne tervis halvenenud. Samuti on suitsiidimõtetel oluline seos koolikeskkonnaga, sealhulgas kooliskäimise meeldivuse ja kiusamise esinemisega.

2020. aastal valmis vaimse tervise roheline raamat, mis hindab vaimse tervise murede mõju nii perekondadele kui ka ühiskondlikule heaolule märkimisväärselt suureks: igal viiendal inimesel on aasta jooksul vaimse tervise mure ning vaimse tervise haigused lühendavad inimeste eluiga 15-20 aastat. Eestis on nii raha kui spetsialistide kompetents suunatud suures osas kõige kallimatesse teenustesse, näiteks psühhiaatriline abi, kuid ressursse tuleb suunata ka ennetustegevustesse, olgu neiks vanemlusprogrammid või kiusuennetus.

Seega oli Eesti laste ja noorte vaimse tervisega on kehvasti juba enne koroonakriisi. Viimased kaks aastat on üldine ebakindluse suurenemine, distantsõpe ja sotsiaalse suhtluse vähenemine süvendanud seniseid muresid.

Koolirõõm

Samas on Eesti ainus võimalus arenguhüppe tegemiseks targad inimesed ja maailma parim haridus, kuid koolirõõmuta on akadeemiliste tulemuste tagaajamine mõttetu. Õppijakeskne haridus, mis hoolib iga lapse annete väljaarendamisest ja heaolust, tuleb ellu viia igasugustest kriisidest hoolimata.

Esimesi samme on tugispetsialistide puuduse leevendamiseks astutud, kuid oleme kaugel sellest, et vaimse tervise muredega abistamine, käitumisriskide ja õpiraskuste individuaalne ennetamine ja lahendamine oleks kättesaadav, sõltumata sellest, kus laps või noor elab. Vaja on koolipsühholooge ja sotsiaalpedagooge, kiusuennetusprogramme ja õpetajakoolituse täiendamist.

See tähendab koolituse rahastamist ja korralikku palka õpetajatele ja tugispetsialistidele. Ei saa panna koolidele vastutust laste vaimse tervise eest, ilma vahenditeta midagi tegelikult teha. Indrek Lillemägi ütles oma Paide linnaväljakul peetud kõnes, et “see, mis päriselt seest sööb, koolist lahkuma sunnib ja läbi põletab, on sügav ja põhimõtteline ootuste ning ressursside klappimatus.” Meil on vaja rahastamist suurendada, nii et pandud ootusi oleks võimalik täita.

Meie koolipered vajavad ja väärivad seda, et tulutust nentimisest ja murelikest pearaputustest saaksid tegelikud mõjusad sammud laste ja noorte vaimse tervise hoidmiseks ja parandamiseks.

Riina Sikkut: iga viies laps on tahtnud surra. Mis kasu on siis poodiumikohast hariduses?