Eesti tervishoid toimib solidaarsuspõhimõttel. See tähendab, et abi saamine sõltub vajadusest mitte makstud maksude suurusest, kirjutab endine töö-ja terviseminister, sotsiaaldemokraat Riina Sikkut Eesti Päevalehes.
Aeg-ajalt, sageli enne valimisi, kuuleme ideid, et suitsetajad või ülekaalulised peaksid oma tervisekulud ise katma või tublisti vaktsineeritud ja sõeluuringutes osalejad võiksid saada osa makstud sotsiaalmaksust tagasi.
Mõtteharjutusena võib see olla ju huvitav, võimaldab ehk paremini solidaarse tervishoiu väärtusestki aru saada, aga rakendamise kaalumisel jõutakse nii praktiliste takistusteni kui ka keeruliste eetiliste valikuteni.
Ühelt poolt on haiguse puhul põhjuse ja tagajärje seost raske kindlaks teha, teisalt kerkib mitmesuguseid õigluse küsimusi, kuna inimeste geneetika, lapsepõlve elukeskkond, sissetulek ja muud tegurid annavad inimesele erinevad võimalused oma tervist üldse mõjutada.
Pingutus või saavutus?
Teema, mida haridusvaldkonnas on kõvasti arutatud – kas premeerida õpilase pingutust ja isiklikku arengut või fikseeritud tulemuse saavutamist? Ikka pingutust ja arengut ning seetõttu näeme koolides kujundavat hindamist, individuaalseid õpiteid ja ennast juhtiva õpilase kujundamist. Aga tervishoius on patsiendiks seesama inimene, kes koolis õppis. Teda võib ju fikseeritud normi või etaloni suhtes võrrelda, aga parema tervise nimel käitumist muutma motiveerib see vaid üksikuid.
Kõik tervishoiusüsteemid ei ole solidaarsed. Erakindlustuse puhul näiteks suitsetajad maksavad vahel ka 50% rohkem oma ravikindlustuspoliisi eest, krooniliste või geneetiliste haiguste puhul ei pruugi kindlustuskaitset üldse saada ning kuist makset võib mõjutada see, mitu korda sa oma kaarti jõusaali uksest sisse pääsemiseks oled piiksutanud. Ja erakindlustused kavatsevad arvestada, kas inimene on koroona vastu vaktsineeritud, sest see mõjutab tema võimalikke ravikulusid. Solidaarsust ei ole, igaüks on oma õnne või õnnetusega üksi ehk abi saamine sõltub maksevõimest.
Mind häirib abi saamise sidumisel elus tehtud valikutega kõige rohkem pahede puudumise taotlus ja moraalse hinnangu andmine inimese valikutele – valid trenni asemel koorilaulu, oled kuidagi ebasobivalt käitunud ja ülekaalus süüdi. Läbid küll maratone, aga suitsetad – sa pole täiuslik, maksa rohkem. Inimesel peaks lisaks valikuvabadusele olema võimalik ka eksida, ümber mõelda ja mitteideaalselt käituda.
Jõhkrad lahendused ei tõsta vaktsineeritust
Vaktsineerituse põhjal ravijärjekorra moodustamine, vaktsineerimata inimeste ravikulude mittekatmine või üleüldse arstiabi osutamisest keeldumine on Eesti kolmanda laine ajal üles tõstetud polariseeriv küsimus. Eksivad need, kes näevad arstiabi võimaldamises vaktsineerimisstaatuse järgi lihtsat lahendust vaktsineerimisega hõlmatuse tõstmiseks. See pole ei lihtne ega lahendus – see ei tööta loodetud viisil ning rakendamist tänases ühiskonnas ja õigusruumis ei kujuta ettegi.
Käitumisteadlased on kinnitanud, et vaktsiinivastaseid ei õnnestu ümber veenda ning paljusid kahtlejate hulgas lükkab surve ja hirmutamine vastaste leeri. Juba kuuleme hüüdeid anda siis ka maksuraha tagasi, kui abi ei saa. See kõik murendab me ühiskonna niigi vähest sidusust.
Ei kujuta ka möödaminnes poolikud mõtted vastutustundetult lendu lasknud peaminister ette, kuidas erakorralist abi osutatakse kõigile, olgu tegemist ükskõik millisel põhjusel abi vajava inimesega, aga vaktsineerimata inimesed jäetakse ukse kõrvale. Või tuhandeid füüsilise isiku pankrotte saja tuhande eurose raviarve tasumiseks.
Pooleteise aasta jooksul ei ole Eesti valitsused suutnud maskide kandmise reegleid kokku leppida ja inimestele selgitada. Oleme läbi elanud koolide avatuna hoidmise või distantsõppele saatmise otsustamised ja ümberotsustamised. Kahtlemata tuleb ära hoida poliitilised otsused ravi saamise reeglite kohta.
Valitsuse otsused, nende muutmine ja kohmakad selgitused, miks südamehaigusega vaktsineerimata mitte-nakatunu võib saada uuringu ja koduse ravi suunised, nakatunu korral libistatakse ukse alt retsept ja Covid-haigusega haiglaravi vajav vaktsineerimata südamehaige haiglalävest edasi ei pääse, tekitavad ainult pahameelt ega lahenda midagi, jõustamise võimatusest rääkimata.
Reaktsioonid alles katastroofikursil
Juba poolteist aastat on selge, et tuleb mõista viiruse leviku loogikat ja näha kaks nädalat ette. Endiselt reageerib valitsus siis, kui järgmised kaks nädalat on katastroofikursile lukustatud. On põhjuseks siis valitsuse liikmete poliitilised erimeelsused, soovimatus enne valimisi piiranguid kehtestada või oskamatus prognoose lugeda, inimeste elu ja tervise kaitseks ei ole suudetud piisavalt kiiresti otsuseid teha.
Nüüd oleme olukorras, kus haiglate koormus on meeletu ja haiglate vastupidamiseks kehtestati piirangud. Erinevalt poliitikutest, suudavad arstid õnneks pikemalt ette näha. Juba eelmisel kevadel eriolukorra ajal leppisid arstid, eetikud ja teised teadlased kokku kliinilise eetika alased soovitused otsustamiseks olukorras, kus haiglates ressursse ei jätku. Usaldame neid edaspidigi keeruliste otsuste tegemise reegleid kokku leppima.
Poliitikute vastutus on vältida olukorda, kus tuleb teha ravi piiramise otsuseid. Kui oma ülesandes läbi kukkuda, siis tuleb aga leppida sellega, et tervist puudutavad otsused ei ole poliitilised, vaid asjatundjate tehtud.
Me kõigi jaoks on parem, kui tervishoid saab tavapäraselt töötada, keegi abita ei jää ja valikuid ravi saamise osas teha ei tule. Retsept selleks on selge – muidugi vaktsineerida ja nakatumise kasvu korral kontakte vähendada. Kehtestatud piirangutest tuleks praegu kinni pidada ka siis, kui need tunduvad ebaloogilised või ebaõiglased. Pingutame arstide, õdede ja hooldajate vastupidamise ning me kõigi tervise nimel.