Viiruskriis on näidanud, et ühiskondlikku usaldust ja sidusust on Eestis vähe. Veelgi enam – riigimehelikkust napib, poliitikud tsementeerivad lõhesid ning kriisil lastakse rahulikult ebavõrdsust süvendada. Saame peaministrilt olukorraga leppivat ja õlgu kehitavat kinnitust – me ei ole Põhjamaa, vaid postsotsialistlik Ida-Euroopa riik, kirjutab sotsiaaldemokraat, Riigikogu liige Riina Sikkut Eesti Päevalehes.
Me ei pea sellega leppima. Me suudame palju rohkem.
Me ei tohi leppida usalduse puudumisega, ei tohi leppida hapra ja lõhestunud ühiskonnaga, mis kriisides toime ei tule. Võimetus kokku leppida ja koos tegutseda on suurim oht Eesti pikaajalisele arengule ja julgeolekule. Kestmiseks on vaja hoopis hoolimise jõudu, võrdsemaid võimalusi, igaühe isemoodi ja väärtuslikku panust. On vaja sotsiaaldemokraatiat.
Kandideerin järgmiseks juhiks. Minu maailmavaate vundament on hoolimine ja võrdsed võimalused. Olen veendunud, et tihedam sotsiaalne turvavõrk kasvatab ühiskondlikku usaldust. Olen kindel, et iseenesest ebavõrdsus vaid võimendub. Selle vähendamiseks tuleb aga teha julgeid ja teadlikke poliitilisi otsuseid. Ja selleks on vaja vastutustundlikke poliitikuid.
Eesti ei või edasi minna nii, et igaüks on vaid iseenda eest väljas. Sidus ühiskond on tugevam. Tavapärane sotsiaaldemokraatlik jutt, selline pehme?
Karm tõde on, et kasvav ebavõrdsus tähendab ka kasvavat vaesust, tõrjutust, kogu riigi ja ühiskonna arengu pidurdumist, kasvavat usaldamatust inimeste vahel. Mistõttu ei ole ebavõrdsuse vähendamine heaoluühiskondade kentsakas hobi, vaid meie vältimatu vajadus. Tugeva ja kestva Eesti jaoks on vaja progressiivset, julget ja hoolivat plaani.
Maailma parim haridus vajab maailma parimat investeeringut! Eesti tuleviku, inimeste tervise ja tehtava töö, siinse innovatsiooni, majanduse kasvu ning mõistagi meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimise tagatis on targad inimesed ja maailma parim haridus. Selline poliitika, mille tulemusel suunduvad õpetajateks meist parimad – ning saavad ka parimat palka. Selline, kus tasuta kõrgharidus ei tähendaks õppejõudude tasuta tööd. Selline, kus teadus- ja tõenduspõhine riigijuhtimine aitab leida parimad lahendused mistahes ühiskondlikele probleemidele.
Senised hariduspoliitilised otsused on olnud mugavad, toetudes suuresti vaid veel motivatsiooniaurudel töötavate haridustöötajate heal tahtel ja sihikindlusel. Tuleviku Eestini juhatav haridussüsteem tähendab aga vähemalt kahekordset palka haridustöötajatele igal tasandil, tasuta lasteaeda meie laste võimaluste võrdsustamiseks, üht Eesti ülikooli maailmatipmise 100 hulgas, koosõppivat kooli ning hariduskohustust 18. eluaastani. Liiga kulukas või keeruline? Ei ole. See on hoopis Eesti ainus võimalus arenguhüppe tegemiseks.
Rohepööre: hädavajalik ja sotsiaalselt õiglane! Rohepööret on vaja Eesti liigirikkuse hoidmiseks, saastamise ja raiskamise vähendamiseks, kestliku elu- ja töökeskkonna jätmiseks meie lastele, aga ka taskukohase elektri hinna saavutamiseks. Just! Tänased kõrged energiahinnad ei ole rohepöörde süü. Eelmiste valitsuste põlevkivilembus ja aeglane taastuvenergiavõimsuste välja arendamine on meie inimesed tänasesse olukorda viinud.
Eestis on süsinikuneutraalsus tegelikult vaid paari strateegilise riikliku otsuse küsimus ehk teisisõnu: märksa lihtsam kui mitmed senised keskkonna-, majandus- ja peaministrid on soovinud näidata. Meil on vaja tööle hakata: kliimaneutraalsus tuleb saavutada hiljemalt aastaks 2035, muuhulgas ehitades meretuuleparke rohkem kui seni planeeritud. Käitumise muutuse saavutamine teistes valdkondades on mitmetahulisem – raiskamismajandusest ringmajandusse jõudmiseks on vaja julget eestvedamist ning keskkonda hoidvaid otsuseid mistahes valdkonnas.
Sama vältimatu kui rohepööre on sotsiaalse õigluse tagamine – muutuse koormat ei saa kanda ühiskonnas nõrgemad.
Sotsiaalkaitsesüsteem inimese jaoks, mitte vastupidi! Abi haiguse, õnnetuse, vanaduse korral, väärikas elulõpp või tugi erivajadusega lapse kasvatamisel ei tohiks olla privileeg, justkui preemia hea käitumise eest või auhind osava bürokraatliku võitluse järel. Ometi see liiga paljude jaoks seda siiani on; ja see on valus ja ebaõiglane.
Seni on eelarve tasakaalu hoitud liiga paljude hinge- ja meelerahu hinnaga, hoolekande piiramise, aga ka õdede-hooldajate hirmmadalate palkade hinnaga. Ravikindlustuseta on 5% Eesti elanikkonnast, see on üle 60 000 inimese. Liiga paljud meie eakatest ei saa endale lubada väärikat vananemist. Vaimse tervise mured aina süvenevad, ent teekond ravini on vaevaline. Vaesusriskis elavad endiselt väga paljud meist.
Poliitika, mille aluseks on uskumus, et igaüks võidelgu iseenda eest, on juhtinud meid lõhestunud ühiskonda. Ometi ei ole üksteisest hoolimine maailmavaateline küsimus. See on inimeseks olemise oskus. Ja inimeseks olemise oskust, inimeseks olemise poliitikat vajab riigijuhtidelt iga Eestimaa elanik.
Nende kolme muutuse tegemine vajab muutust ka riigijuhtimises. Tõsi, Reformierakond, aga ka Isamaa tõid meid taasiseseisvumise esimestel kümnenditel hooga edasi, ent on tänaseks ennast – ja sellega koos ka Eesti riigi – juhtinud ideede puudusesse ja stagnatsiooni. Jah, olid ajad, mil tuli teha väga karme valikuid. Tänane Eesti on paremas seisus kui kunagi varem, ent saavutatud edust ei saa kõik sugugi osa. Sagenenud on inimeste kokkupuuted riigiga, mille käigus tekib tunne, et neid pole kuulatud, neist hoolitud ja vajalikul hetkel aidatud. Kogetakse hoopis ebaõiglust ja jõuetust, kui lapselt võetakse selgitusteta puue, kui mõni amet teeb rutakalt trahvi, kui kohtumenetluse dokumendid on keeles, mille mõistmiseks on mitut inimest tarvis, või kui abivajaja menetletakse koos tema murega lihtsalt uksest välja.
Viimastel aastakümnetel domineerida saanud parempoolne majandus- ja sotsiaalpoliitika hoopis võtab võimalusi – lastel huviharidust saada, õpilastel kodu lähedal koolis käia, paljudel töötajatel palgast inimväärselt elada, eakatel hooldekodukohta saada. See lõhub turvatunnet, kogukonnatunnet – usku, et igaüks meist võiks kriisist kindlalt välja tulla.
Meie riigijuhtimine vajab julgust teha inimlikumaid, hoolivamaid valikuid – nii inimeste kui ka meie keskkonna heaks.
Ja see tähendab ka julgemaid maksupoliitilisi valikuid.
Jah, maksud ei ole mänguasi! Aga maksud ei ole ka asi iseeneses, puutumatud ja muutumatud. Maksud on tõsine instrument – töövahend seatud sihtide saavutamiseks. Täna aga maksavad madalapalgalised oma tuludest riigile proportsionaalselt suurema osa kui jõukamad.
Õiglane oleks siiski vastupidi: need, kes on oma praeguse heaolu saavutanud haridussüsteemi, keskkondlike hüvede kasutamise ja senise, just jõukamaid toetava maksupoliitika tõttu, võiksid panustada rohkem. Elementaarne ebavõrdsuse vähendamise – ja meie ühise heaolu kasvatamise – instrument on kõrgem tulumaksuvaba miinimum, aga ka vara maksustamine. Vastasel juhul jätkab tunnetatud ebaõiglus kasvamist ja tekitab trotsi, mis meie ühiselt ehitatud iseseisvat ja demokraatlikku Eestit lammutama kipub.
Just on Eesti ühiskonda rohkem kui saja aasta jooksul enim arendanud, alustades meie põhiseaduste kujundamisest ja demokraatliku õigusriigi loomisest, lõpetades solidaarse ravikindlustuse, kõigile kättesaadava haridussüsteemi, pensionisüsteemi ja töötuskindlustusega. Ning ka vaba, hooliva ja võrdsete võimalustega tuleviku Eesti sõltub .
Mures üksi olemine ei ole vabadus. Inimväärse sissetuleku ning teenuste kättesaadavuse nimel maalt pealinna kolimine ei ole vabadus. Pidev kohustus end riigile tõestada ei ole vabadus. Vabadus on tipptasemel ja kättesaadav elukestev haridus. Vabadus on tugev sotsiaalne turvavõrk. Vabadus on hoitud inimestes ja keskkonnas, sest ainult nii jääme iseseisvalt püsima!