Riina Sikkut: vanalinn on kodu, mitte külastuskeskus

Tallinna ajalooline linnasüda püsib elav ja mitmekesine ainul siis, kui seal päriselt elatakse, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Riina Sikkut Postimehes. 

Ma käin enamasti jalgsi tööl. Läbi vanalinna üles Toompeale. Meelde on jäänud, kuidas ühel hommikul Patkuli vaateplatvormil ja toomkiriku juures olnud kruiisituristide vahelt läbi murda oli täielik katsumus. Ei teagi, et oleks Eestis sellist rahvamassi kohanud.

Nüüd võime selle kohta nentida, et vanad head ajad. Koroonaaeg tegi vanalinnas avaliku ruumi palju tühjemaks, sest paljud asjad ei olnud lihtsalt lubatud.

Kas see on vanalinnale halb? Ei, hoopis võimalus kujundada vanalinnas elav ja mitmekesine elukeskkond, kus püsielanike ja turistide jaoks vajalik toimib koos. See klapib kokku TTÜ uuringus ilmsiks tulnud vanalinlaste ja kinnisvaraomanike ootustega. Vanalinna elanike arv kahaneb kiiresti ning nad on väga rahulolematud lühiajaliselt üüritavate korterite ja öömajade suureneva hulgaga.

Hiljuti avaldatud kunstiakadeemia uurimuse tulemused Tallinna vanalinna kohta laiendavad elanike muret. Vanalinna muuseumistamine ei ole kellegi huvides. Suvel ülerahvastatud ja iga vaatamisväärsuse juures järjekord, talvel kummituslik tühjus. Tuleks kavandada keskkonnasõbralikumat turismi, ehitada vajalikku infrastruktuuri, vältida liigkülastatavaust, hajutada ja suunata turiste jalgsi liikuma. Sealjuures tehakse väga konkreetsed ettepanekud. Üks uurimuse autoritest Triin Talk pakub ühe murekoha kiireks lahenduseks välja lühiajalise rentimise reguleerimise, et see püsielanikke välja ei tõrjuks.

Asi pole ainult elupinnas, vaid nüüdisaegses avalikus ruumis tervikuna. Väärikas elukeskkond mõjutab inimeste hoiakuid ja käitumist.

Kaarel Tarand tõi Sirbi artiklis analoogia keskkonnakaitsest, nimetades vanalinna vääriselupaigaks, ning pakkus välja terve rea ägedaid lahendusi Harju tänava eluruumidega hoonestamisest kuni riigiasutuste vanalinnast väljakolimiseni. Ja kui linna üüritavad korterid näiteks noortele peredele tulevad vanalinna, siis saaks munitsipaalkorterid ehk ka halvast, vaesusega seotud mainest lahti.

Linna üüripinnad oleks ka samm teise negatiivse trendi – segregeerumise – pööramiseks. Paari aasta taguse uuringu järgi on Tallinn Euroopa kõige kiiremini segregeeruv pealinn. Inimesed jagunevad linna piirkondade vahel sissetuleku ja emakeele järgi ning kaugenevad üksteisest järjest rohkem. Kas see on ühiskonna sidususe mure? Mitte ainult: segregeerumise jätkumine viiks sellise ruumilise ja sotsiaalse lõhestumiseni, mis mõjub halvasti majandusele. Getod, kuritegevus, linna konkurentsivõime nõrgenemine – spiraal, millest välja tulla on väga keeruline.

Asi pole ainult elupinnas, vaid nüüdisaegses avalikus ruumis tervikuna. Väärikas elukeskkond mõjutab inimeste hoiakuid ja käitumist. Paljujagatud positiivne näide on Helsingi, kus linnal on üürikortereid kõikjal üle linna, et ei tekiks madalapalgaliste eraldatud kogukondi.

Ajalooline linnasüda püsib elav ja mitmekesine ainul siis, kui seal päriselt elatakse. Mitte paari öö kaupa, vaid nii, et hoovi tehakse lillepeenrad. Kui piima-leiva asemel saab poodidest merevaiku ja kudumeid, naabrid on kõik võõrad ja vahetuvad ning öörahu ei saagi, siis jätkub püsielanike lahkumine ja sellest ei võida küll keegi.

Riina Sikkut: vanalinn on kodu, mitte külastuskeskus