Koalitsioonileppe valguses ollakse hooldereformi parendamisega alles sealmaal, kus pea kaks aastat hiljem pärast reformi jõustumist plaanitakse hakata vähendama omavalitsuste halduskoormust. Tõsiasi on see, et kui kavandatud muudatus seisneb senisest rohkemate inimeste maksevõime hindamises, siis ei toimu halduskoormuse vähenemist, vaid selle suurenemine. Samal ajal vajavad kiiret lahendust inimesed, keda hooldekodud ei soovi.

Pärast hooldereformi jõustumist näeme, et näiteks Harjumaal – eriti linnade ja keskuste lähedal – on hooldekodud muutunud järjest valivamaks abivajajate osas.

Mida pikem on järjekord, seda kitsam on värav. Eelistatakse neid, kelle hooldusvajadus on väiksem ja kellega on lihtsam, sest kohalikult omavalitsuselt tuleb hoolduspersonali kulu katteks raha ühtviisi kaasa kõigi klientidega (riigikontrolli hooldereformi audit, lk 13). Dementsusega, psüühikahäiretega või keeruliste meditsiiniliste näidustustega inimesi ei soovita vastu võtta, neile oli juba enne reformi raske kohta leida.

Veelgi kurvem trend on see, et mõni hooldekodu võtab suurema hooldusvajadusega inimese vastu, kuid lõpetab lepingu omal algatusel mõne nädala jooksul. See tähendab, et asutused, mille esmane ülesanne peaks olema kõige haavatavamate inimestele turvalise keskkonna ja toimetuleku tagamine, lükkavad just need inimesed teenuselt välja.

Hooldekodude kohatasude kiire hinnatõus vajab selget ohjamist. Lubadus “hooldekodukoht pensioni eest” jäi suures osas täitmata, kuna enne reformi ei sõlmitud hooldekodudega kokkuleppeid, ei kehtestatud kohatasude ülempiire ega loodud toimivat süsteemi selle eesmärgi saavutamiseks.

Selle tulemuseks on metsik hinnatõus. Ajavahemikus september 2023 kuni juuli 2024 tõstis 75 protsenti hooldekodudest hindu keskmiselt 15 protsendi võrra. Seejuures prognoositi ametlikult aastaseks hinnatõusuks vaid kolm protsenti (riigikontrolli hooldereformi audit, lk 8). Selle aasta hooldekodude majandusaruanded kindlasti näitavad, et kasv jätkub, kui võtta arvesse hooldekodude kohatasude tõusu.

Kõige selle taustal jääb arusaamatuks sotsiaalministeeriumi seisukoht oodata 2026. aastani mõjuanalüüsi. Kas tõesti ei piisa sellest, et riigikontrolli 2025. aasta veebruaris avaldatud audit juba väga selgelt ja faktipõhiselt toob probleemid välja? Milleks ootamine, kui inimesed vajavad lahendusi kohe?

Tundub, et ainus, mida ministeerium tegelikult ootab, on see, et 2026. aastaks rakenduks hooldajate ja klientide suhtarvu nõue.

Koalitsioonilepe ei takista hooldekodudel jätkuvalt hindu tõstmast ega kaitse maksumaksjat olukorras, kus avalik raha läheb hooldekodude, sh äriühingute kasumiks. Veelgi olulisem, see ei taga suurema hooldusvajadusega abivajajatele ligipääsu ööpäevaringsele üldhooldusteenusele, mida nad hädasti vajavad.

Risto Nigol: kiiret lahendust vajavad inimesed, keda hooldekodud ei soovi