Rahvusvaheline naistepäev sai alguse 1900. aastatel, kui naised üle maailma hakkasid seisma selle eest, et saada töökohtadel ning ühiskonnas meestega võrdsed õigused. Seega on tegu sündmusega, mille algatasid töötavad naised ennekõike töötavate naiste heaks. Esimest korda tähistati rahvusvahelist naistepäeva 1911. aastal Austrias, Taanis, Saksamaal ja Šveitsis marsiga, kus üle miljoni inimese tuli kokku, et nõuda naistele õigust töötada, valida, saada haridust, osaleda avaliku sektori töös ning olla vaba diskrimineerimisest, kirjutavad sotsiaaldemokraatidest Tartu abilinnapea Gea Kangilaski ja Tallinna öölinnapea kandidaat Natalie Mets Õhtulehes. 

Alates aastast 1996 on ÜRO igal aastal naistepäeval esile tõstnud ühe kindla teema nagu näiteks “Naised ja inimõigused” või “Naised ja HIV/Aids”.

2021. aastal on teema  „Naised juhtpositsioonil: võrdse tuleviku saavutamine COVID-19 maailmas”, mis on pühendatud naistele, kes pingutavad võrdsema tuleviku ning COVID-19-st taastumise nimel.

Seega on rohkem kui sada aastat hiljem rahvusvahelise naistepäeva eesmärk endine – anda otsuste tegemise õigus naistele kõigis eluvaldkondades, saavutada võrdne palk, jagada võrdselt tasustamata kodu ja lähedaste hooldamist, lõpetada naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla kõik vormid ning tugevdada naiste vajadustele suunatud tervishoiuteenuseid.

Kes soovivad, võivad naistepäeval muidugi naistele lilli ja komme kinkida ning ülistada naiselikkust ning naise keha võimekust sünnitada ja last imetada, aga otsest vajadust selle jaoks pole. Eesti naistele on tegelikult vajalik hoopis rahvusvahelise naistepäeva solidaarsuse aspekt, ühine seismine naiste võrdsete õiguste eest tööelu korraldamisel. Ka tööandjad ja riik saavad selle jaoks ära teha väga palju.

Euroopa Liidu suurim palgalõhe (25.6%) on Eestis
Igaüks võib ju rääkida, et ta mõistab võrdsete õiguste vajalikkust, kuid mis on sellest kasu Eestis, mis juhib Euroopa Liidu soolise palgalõhe edetabelit ja kus suur osa tasustamata tööd on ikka veel üksnes naiste õlgadel?

Et palgalõhe Eestis tõesti väheneks, on tarvis rakendada riiklikke meetmeid, nagu on leidnud ka Tallinna Ülikooli teadlased, kes 2020. aasta detsembris avaldasid soolise palgalõhe vähendamise uuringu.

Teadlaste soovitused riigi sekkumiseks on kohustada ka erasektorit oma palkasid avalikustama ning korraldada tööandjatele, värbajatele ja juhtidele soolise ebavõrdsuse ja soolise palgalõhe teemalisi täienduskoolitusi. Sealjuures on oluline vähendada töötajate individuaalset vastutust palga kujunemise eest. Üksikisik ei ole tööandjale tihti võrdne partner läbirääkimistel, mõttekas on laialdasem ühinemine ametiühingutesse ja ühine palgapoliitika mõjutamine.

Riigipoolne sekkumine võib vabalt ka jõulisem olla, kui see aitab eesmärki saavutada. Palgalõhe peegeldab probleemset olukorda ühiskonnas ja iseloomustab soolisi stereotüüpe ameti valikul, töö ja eraelu tasakaalu, naiste ja meeste ikka veel erinevaid kohustusi perekonna ees ja hilisemat pensonilõhet.

Head eeskuju soolise palgalõhe sulgemisel näitab meile Island, kus 2018. aasta 1. jaanuaril hakkas kehtima nõue, mille järgi peavad rohkem kui 25 töötajaga ettevõtted ja organisatsioonid tõestama, et nad maksavad naistele ja meestele võrdset palka ning tagavad töökohal ka muud võrdsed tingimused.

Kui Eesti Vabariigi asutamisel oli sotsiaaldemokraatide eestvedamisel Eesti üks esimesi riike Euroopas, kus ühesugune valimis- ja kandideerimisõigus anti kõigile, siis Nõukogude Liit väänas väärtuseid ning muutis naistepäeva pühaks, kus naistele kingiti nelke ja ebaõigluse vastu protestimisest heal juhul vaid unistati. Läänes jätkus naistepäeva tähistamine demonstratsioonide ja protestidega õiglasema ühiskonna ja võrdse kohtlemise eest. Eesti on vahepeal saanud vabaks, aga paljud siinsed naised elavad endiselt elu, mis ei võimalda neil täiel määral osaleda otsustusprotsessides, teenida meestega võrdset palka või töötada juhtivatel ametikohtadel. Klaaslagi ehk olukord (näiteks tööturul), kus saavutuste või edutamise ees seisab nähtamatu, kuid tuntav takistus, on Eesti naise reaalsus.

Koroonapandeemia suurendab soolist ebavõrdsust
Koroonapandeemiaga toimetulek ühiskonnas on muuhulgas nõudnud ennekõike nende inimeste topeltpanust, kes töötavad toetavatel ametikohtadel, mida täidavad suures osas naised. Nendeks on meditsiiniõed, arstid, hooldajad, teenindajad, õpetajad, teenindustöötajad jne. Paljudel nendest inimestest on kodus lapsed või hooldamist vajavad pereliikmed, kes nõuavad tervisekriisi ja distantsõppe tingimustes lisatähelepanu. Suurenenud sissetulekutest ei saa paraku rääkida.

Teeninduses, turismisektoris ja kultuurivaldkonnas töötab rohkem naisi kui mehi ning just nendes sektorites näeme suuremat töökohtade kadumist. Epideemia taandudes seisame vastamisi varasemast veelgi ulatuslikuma sissetulekute lõhega. Vaesusesse satuvad leibkonnad, mis on seni peamiselt sõltunud naise sissetulekust.

Kuigi probleemist räägitakse ja teatud määral ka seda tunnistatakse, siis päris arengut ei toimu. Tallinna Ülikooli teadlaste lahendustena pakutud värbamise, edutamise, palgatingimuste ja palganumbrite läbipaistvuses näevad paljud juhid hoopis probleemi, sest muuhulgas kardetakse, et palkade avalikustamisega kaasneb töötajate pahameel ning kaob nende motivatsioon palgatõusu nimel pingutada.

Palju enam kui lillekimpe ja šokolaadi soovime lähiaastatel naistepäevaks hoiakute kaasajastumist Eesti ühiskonnas ning muudatusi seadusandluses, mis sarnaselt Islandiga paneks ettevõtjaid maksma naistele ja meestele võrdset palka. Neid samme võiks ju astuda Eesti uus valitsus, kus pooltel ministrikohtadel on naised, kes peaksid oma elukogemuse põhjal hästi teadma, millest me räägime ning millist muutust me vajame.

Sotsiaaldemokraadid | Naistepäevaks soovime võrdseid võimalusi