Sven Mikser: käi läbi, käi läbi põhisseaduspõõsaste ja lükka referendum sisse. Ratase ringmäng „kes võimul?“

Endist Briti peaministrit David Cameroni vaevas mure. Sarnane mure näib vaevavat Jüri Ratastki, kirjutab sotsiaaldemokraadist europarlamendi saadik Sven Mikser EPLi arvamusportaalis.

Nimelt võimutses Cameroni konservatiivses erakonnas mõjukas eurovastane tiib, mille järjepidev mässumeelsus hakkas segama sujuvat riigivalitsemist. Cameron leidis oma murele “hiilgava” lahenduse. Ta lubas mässajate meeleheaks korraldada referendumi ja küsida euroliitu kuulumise kohta arvamust otse brittidelt.

Cameron “isiklikult” ei pidanud Euroopa Liidust lahkumist heaks mõtteks. Ometi jäi tema euroliitu jäämist toetav kampaania – küllap lõhestunud partei tervist silmas pidades – loiuks ja kiretuks. Oma riigi tulevikuga vene ruleti mängimine päädis maailma lähiajaloo silmapaistvaima poliitilise suitsiidiga.

Tark õpib teise vigadest, loll proovib ise järele

Ei ole ühtegi veenvat argumenti, mis toetaks Eestit valitseva koalitsiooni plaani korraldada tuleva aasta kohalike valimiste päeval põhiseaduse muutmist puudutav rahvahääletus. Ainus põhjus, miks seda siiski tehakse, on peaminister Jüri Ratase soov järjekordselt kummardada tantsule palutud äärmuslastele. Ratase lootus lahendada valitsusliitu kuuluvate käratsevate populistide probleem rahvahääletuse abil on äravahetamiseni sarnane Cameroni “hiilgava” manöövriga. Tulemuski ei pruugi olla erinev.

Cameroni poliitilisele karjäärile sai saatuslikuks teatavasti Londoni linnapeana saareriigi poliitika tähtede sekka tõusnud Boris Johnson. Johnsoni eurovastane kampaania oli erinevalt europooldajate omast kirglik ja populistlikult kaasakiskuv. Mitte Nigel Farage, vaid Boris Johnson otsustas 2016. aasta jaanilaupäeval Suurbritannia saatuse.

Ka Eesti referendumi tulemust ning selle järelmeid ei pruugi määrata Martin Helme ega tema partei ettearvatavalt jämedakoeline ja räige kampaania “perekonna ja traditsiooni kaitsmiseks”. Kaalukeele roll on hoopistükkis kanda pealinna keskerakondlasest meeril.

Kõlvarti käed on klammerdunud linnapea meepoti ümber

Mihhail Kõlvarti jaoks ei ole peaküsimuseks mõistagi abielu institutsiooni põhiseaduslik tulevik, vaid linnapea kabineti võtmed. Kohalike omavalitsuste valimistega üheaegselt korraldatav rahvahääletus sunnib paratamatult iga kandideerijat ka referendumil esitatava küsimuse suhtes seisukohta võtma. Seda isegi juhul, kui ta sisimas sooviks rääkida prügimajandusest ja ühistranspordist.

Jüri Ratas ütles jaanipäeva eel riigikogus rahvasaadikute küsimustele vastates, et tema peab “isiklikult” piisavaks abielu kontseptsiooni sõnastamist perekonnaseaduses. Sellest ei maksa järeldada, et peaminister ja tema erakond tervikuna oleksid valmis seda seisukohta valimiste lähenedes kasvõi davidcameronlikult leige kampaaniaga toetama.

Keskerakonna valija Tallinnas on pigem venekeelne. Vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed on aga hääletustulemuste kohaselt eestlastest sotsiaalselt konservatiivsemad. Kes oleks valmis uskuma, et keskerakondlased on valmis Tallinna ainuvõimu ohtu seadma, paljastades oma rinna konservatiivide süüdistustele geiabielu toetamises?

Siit lähtub probleem, mis võib endas kätkeda vastuolu põhiseaduse mõttega.

Vene kodanikke kutsutakse tantsule

Kohalikel valimistel lähevad lisaks Eesti ja Euroopa Liidu kodanikele oma häält andma ka Eestis alalist või pikaajalist elamisluba omavad välismaalased, sealhulgas Vene Föderatsiooni kodakondsed. Meenutagem, et naaberriigi kodanike jaoks oli viimane kord valimiskastide juures käia vaid kuu aja eest, kui hääletati president Putini põhiseadusmuudatusi. Need muudatused, mis muuhulgas sätestavad abielu mehe ja naise vahelise liiduna, pälvisid Eestis elavate Vene kodanike ülekaaluka toetuse.

Ehkki Eesti põhiseadust ja abielu institutsiooni puudutaval rahvahääletusel välismaalased ei osale, oleks absurdne arvata, et erakonnad suudavad kodanikest ja mittekodanikest valijatele tehtava kampaania kliiniliselt lahus hoida. Nii tekib paratamatult olukord, kus Eesti erakonnad peavad vabariigi põhiseaduse muutmist puudutava rahvahääletuse kampaanias vähemalt osaliselt lähtuma mittekodanike (sealhulgas Vene Föderatsiooni kodanike) poliitilistest hoiakutest. Vaadates erakondade tüüpvalijate demograafilisi profiile, puudutab eeltoodu enim just Keskerakonda.

Tuleb tõdeda, et kohalike valimistega üheaegselt korraldatava põhiseadusreferendumi kampaanias saab kaasa lüüa ka ebasõbraliku naaberriigi president. Ja sedapuhku mitte üksnes kurikavala salajase infooperatsiooni abil, vaid meie oma võimude lahkel loal ja teadmisel.

Usun, et ei eksi rängalt, kui arvan teadvat, kuidas Jüri Ratas selle dilemma enda jaoks lahendab. Hea eeskuju on siingi varnast võtta. Sedapuhku mitte brittide, vaid meie endi euroreferendumi ajast. Küllap palub peaminister oma erakonnakaaslastel ja toetajatel ses igaühe jaoks sügavalt isiklikus asjas hääletada südametunnistuse järgi.

Europarlamendi saadik: käi läbi, käi läbi põhisseaduspõõsaste ja lükka referendum sisse. Ratase ringmäng „kes võimul?“