Foto: Kerli Ever
Pole olemas siirast muret, on vaid poliitilise profiidi lõikamine. Pole olemas siiras muret, on vaid kohalike omavalitsuste valimised. Pole olemas siiras muret, on vaid riigikoguvalimised, kirjutab luuletaja ja lavastaja, sotsiaaldemokraatide venekeelse ühenduse liige Sveta Grigorjeva EPLi arvamusportaalis.
Nojah, vähemalt ütles Keit Pentus-Rosimannus sel nädalal riigikoguistungis välja selle, kuidas mõistab (ja tõenäoliselt ka ülejäänud ja/või kogu Reformierakond) kõiki neid pahaseid hääli – emade-isade, huviharidustöötajate, omavalitsusjuhtide, kultuuritegelaste, ajakirjanike, ja ka, tõsi erinevate parteiliikmete – ja nende kriitika tegelikku põhjust! Mõtlen, kui kurb maailm see küll olema peab, on, kus iga sõnavõtu, kriitika, mure taustal nähakse peamiselt varjatud omakasu ja ei midagi muud…
Ma saan muidugi aru, et need pole teie lapsed, kes praeguse eelarvestrateegias ettenähtud huvihariduse ja -tegevuse kärbete tõttu tulevikus kannatama peavad, sestap ongi üpris lihtne diskrediteerida see muuhulgas ka ülereageerimiseks ja hüsteeriaks. Sest – teie lastel on vedanud, hea Kaja ja Keit! Nad on sündinud ja sünnivad perre, kus neile on kindlustatud ligipääs kõige paremale võimalikule haridusele, kõige paremale võimalikule tervishoiule, kõige paremale võimalikule ning mitmekesisele huvitegevusele. Siiralt – mul on hea meel teie laste üle! Olen kindel, et neist kasvavad tublid, haritud, laia silmaringiga ning ühiskonda aktiivselt panustavad inimesed.
Aga kas tõesti on see nii mõeldamatu, et on inimesi (ja neid on muideks palju), kes soovivadki näha sellist ühiskonda, kus kõigil lastel on eos võrdsemad võimalused? Et see soov võibolla päris. Et see mure on tõsine?
Kultuurita riik?
Kas tõesti on teile, hea Kaja ja Keit, see nii uskumatu, et suur osa siinelavatest inimestest mõistab, et ilma kultuurita ei ole Eesti riiki olemas? Et ilma kultuurita pole Eestil kui sellisel mõtet, ilma kultuurita oleme lihtsalt üks piiritletud territoorium, 1,3 miljoni inimesega, mida kokku peaks siis siduma – mis? Kui mitte kultuur.
Üpris korralik hulk lapsi ei ole sedasi privilegeeritud kui seda on teie lapsed. Praegusest huvihariduse kärpimisest saavad enim kannatada tõmbekeskustest eemal elavad pered ja lapsed ja noorukid. Jällegi – kõik see soodustab vaid populismi kasvulava ja nende jätkuvat edulugu. Ka mina tahaks uskuda, et tänastel populistidel on klaaslagi, hea Kaja, aga tänase valitsuse tegevused ja mõtted panevad selles osas üpris korralikult kahtlema. Selliste eelarvestrateegiatega ja suhtumisega pole teil vaenlasi vajagi, aga nad on teil kahjuks olemas, ning nende hulk aina kasvab.
Uskumatu on hoopis see, et meid valitsevad inimesed näevad või tahavad näha neid tabanud kriitikalaviini taga peamiselt vaid omakasu ja põhjendamatut hüsteeriat.
Vabandust väga, aga kas mitte poole aasta eest ei sõimatud teidki alles hüsteerikuteks ja ülereageerijateks? Aga mure oli mäletatavasti suur. Mure oli mäletatavasti korralik. Tegemist polnud ju pelgalt varjatud omakasu ja ülereageerimisega? Või siiski? Kas teie viimatist väljaöeldut eelarvestrateegiale suunatud kriitika kohta võib diskrediteerida nendel samadel alustel?
Kurb on see, et nii minu ERR-is ilmunud loole eelnevalt ja järgnevalt avaldatud mures inimeste seisukohad hakkavad vaikselt tunduma mõttetu peaga vastu seina jooksmisena. Tühitööna. Hea Kaja ja Keit, teid vist tegelikult ei huvita, mis Eesti rahval öelda on? Mida on öelda omavalitsusjuhtidel, emadel-isadel, huviringide töötajatel, õpetajatel, kultuuritöötajatel, ajakirjanikel, kaaspoliitikutel? Alternatiivi pole, eks?
Ei tea, kes küll tulevikus kõikides neid suurtes kontserdimajades, teatrites ja nende juurdeehitistes, tühjenenud väiksemate linnade ja alevike kultuurimajades esineb ja seda esitatut nautima-kuulama-vaatama läheb? Või on ka need edaspidi pelgalt peaga vastu seina jooksmiseks mõeldud?