Parempoolsed on algatanud arusaamatu kampaania alampalga kaotamiseks, väites, et nii paraneb tööhõive ja ettevõtluskeskkond. Kumbagi ei juhtuks.
Parempoolsete plaani puhul on tegemist ajale jalgu jäänud arusaamaga majanduse toimimisest. Eesti probleem ei ole liiga kõrge, vaid pigem madal alampalk, mis süvendab palgavaesust, piirkondlikku ebavõrdsust ning pidurdab majanduse arengut suurema lisandväärtuse suunas.
Kaasaegne konkurentsivõimeline majandus ei saa tugineda odavale tööjõule. Edukas majandus põhineb tootlikkuse kasvul, innovatsioonil ja kõrgemal lisandväärtusel. Alampalk on oluline tööriist, mis suunab ettevõtteid investeerima efektiivsematesse tööprotsessidesse, tehnoloogiasse ja töötajate oskustesse. Madal palgatase võib lühiajaliselt hoida kulud väiksemad, kuid pikemas plaanis pidurdab see majanduse arengut ja vähendab Eesti konkurentsivõimet.
Alampalga tõus ei too tööpuuduse kasvu
Väide, et alampalk tõrjub inimesi tööturult, ei leia samuti kinnitust rahvusvahelises praktikas. Mitmes Euroopa riigis, sealhulgas Poolas ja Bulgaarias, on alampalka viimastel aastatel märkimisväärselt tõstetud ilma töötuse kasvuta. Eesti alampalk on aga Eurostati andmetel nii ostujõu kui ka suhtena mediaanpalka Euroopa Liidu madalaimate seas. See tähendab, et isegi täistööajaga töötades elavad tuhanded inimesed vaesusriskis.
Euroopa Liidu miinimumpalga direktiiv seab sihiks vähemalt 50 protsenti keskmisest või 60 protsenti mediaanpalgast. Tegemist ei ole ideoloogilise loosungi, vaid Euroopa Liidus kokku lepitud suunaga, et tagada töötajatele väärikas töötasu ja sotsiaalne turvatunne.
Eesti kogemus kinnitab, et mõõdukas ja prognoositav alampalga tõus ei kahjusta ettevõtlust ega tööhõivet. Ka 2024. ja 2025. aasta kiirem alampalga kasv ei toonud kaasa töötuse määra tõusu. Sama järeldus ilmneb ka majandusteadusest – Nobeli preemia laureaadi David Cardi uuringud näitavad, et järkjärguline alampalga tõus ei suurenda töötust, kuid võib parandada madalapalgaliste töötajate toimetulekut.
Kõrgem alampalk toetab majandust
Alampalga mõju ei piirdu ainult töötajatega. Madalama sissetulekuga inimesed kulutavad suurema osa oma sissetulekust kohalikus majanduses – toidule, eluasemele, transpordile ja teenustele. Seetõttu toetab alampalga kasv otseselt sisetarbimist ja kohalikke ettevõtteid. Kui palk ei kata elementaarseid elamiskulusid, kandub koormus sotsiaalsüsteemile ning maksumaksja peab kompenseerima osa kuludest, mida tööandja ei kata.
Oluline on ka rõhutada sotsiaaldialoogi rolli alampalga tõstmisel. Eestis on see kujunenud tööandjate ja ametiühingute läbirääkimiste tulemusena, mitte pelgalt poliitiliste otsuste kaudu. Selline kolmepoolne koostöö tagab tasakaalustatud kokkulepped, loob tööturul stabiilsuse ning pakub ettevõtjatele vajalikku prognoositavust.
Alampalga kaotamine või selle arengu pidurdamine suurendaks ühtlasi regionaalset ebavõrdsust. Madalapalgalised töökohad koonduvad juba täna väljapoole suuremaid keskuseid. Palgataseme edasine allasurumine kiirendaks ääremaastumist ning vähendaks inimeste võimalusi väärikaks toimetulekuks väiksemates piirkondades. Samuti pärsiks see tegelikult kohalike ettevõtete konkurentsivõime kasvu.
Alampalga tõstmine ei ole vastandumine ettevõtlusele. Vastupidi – see on investeering tootlikumasse majandusse, tugevamasse siseturgu ja tasakaalustatud regionaalarengusse. Eesti majanduse pikaajaline edu sõltub sellest, kas suudame odava tööjõu kaardi asemel liikuda kõrgema lisandväärtuse ja paremate töötingimuste suunas.
Tanel Kiik: Parempoolsete rünnakud alampalga tõstmise vastu põhinevad iganenud valedel