Toomas Jürgenstein: abielureferendumi usulised dilemmad

Toomas Jürgenstein

Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooni- ja filosoofiaõpetaja ning sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein kirjutab Postimehes sellest, et referendume ei tohiks korraldada vähemuste õiguste kohta. 

Kirjutasin septembri keskel ERRi artikli «Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!» (ERR 16.09.2020). Toetusin paljuski parempoolsete vaadetega religioonifilosoofi Leszek Kołakowski hoiatuste toomisele tänasesse päeva, muu hulgas puudutas ta kriitika usulist lähenemist, mis eelistab juriidilist sundi sõna jõule.

Pärast artikli ilmumist kirjutas mulle üks siiras ja sügavalt religioosne inimene ja küsis, miks ma lammutan kristlust. Püüdsin talle vastates selgitada, et asi on vastupidi, ma püüan kristlust kaitsta, toetada ja mõistetavaks teha, kuid loomulikult pani see selle inimese siiras mure mind teemat veel kord läbi mõtlema. Kuna tegemist oli kristlikus raamistikus toimunud dialoogiga, kujunesid argumendid paljuski religioosseks.

Olgu kohe alguses öeldud: ma tunnustan ja mõistan religioosset, teadvustamata religioosset või traditsioonidele tuginevat hoiakut, mis soovib abielu kui mehe ja naise liidu tsementeerida põhiseadusesse. Paljudele headele inimestele tundub, et nii kaitstakse abielu ning hoitakse ühiskonda patust puhtamana. Püüan järgnevalt põhjendada, miks mina ja paljud mu tuttavad teistsugusel arvamusel oleme.

Esmalt võtan vaatluse alla usuliselt pinnalt tekkiva abielu mõistmise, kristliku abielu, mis algab laulatusega. Selline abielu mõistmine on ilus traditsioon, samas pole Eestis riigikirikut ning sellest lähtudes tuleks riigi ja kiriku abielu mõistmist lahus vaadata. Üldjuhul ei tohiks riik sekkuda sellesse, keda ja mis tingimustel kirik laulatab ja kuidas abielu mõistab. Kirikute seisukohtade taga on sageli mitme tuhande aastane traditsioon ja pikk teoloogiline arutelu.

Samas näitab paljude kirikute kogemus, et abielu käsitlemise diskussioonist pääsu pole. Näiteks on selleteemaline debatt praegu Soome luterlikus kirikus, kus hiljuti väljendasid piiskopid oma vaateid abielule. Otsiti kompromisse, sest seisukohti, et abielu on mehe ja naise vaheline liit ning samast soost inimeste liidule usulisi talitusi ei tehta, ning teisalt, et kirik mõistab abielu sooliselt neutraalsena ja seda peavad samuti mõistma ka konservatiivsed vaimulikud, ei pooldanud ükski piiskop. Aga veel kord, need arutelud on kiriku sisene küsimus.

Samas on kindlasti igati hea, kui riigi ja kirikute seadused mingil tasandil samu eesmärke taotleksid, ning ka kõnealusel teemal on selliseid kokkulangevusi lihtne leida. Nii on riigi tasandil ülimalt oluline väärtus hoolimine kõigist oma inimestest, ja see läheb hästi kokku kristliku ligimesearmastuse sõnumiga. Homoseksuaalsust ei käsitleta riigi tasandil ammu enam kuritegevusena, haigusena või pahena, see on lihtsalt üks omapäradest. Seega oleks hooliva riigi kohus tagada, et ka samasooliste kooselu oleks riigi poolt tunnustatud ja kaitstud – kas kooseluseadusega rakendusaktide vastuvõtmisena või abieluna, on pikema arutelu koht.

Viimase paarikümne aasta jooksul on muutunud inimeste hoiakud nii kooseluseaduse kui ka sooneutraalse abielu suhtes.

Pikka aega on valdav olnud usuline seisukoht, et samasooliste kooselu on raske patt. Seda seisukohta tunnustavate inimeste meelest on loomulik muuta põhiseadust niimoodi, et patu aktsepteerimine oleks riigi kõige kõrgema taseme seaduses välditud. Eelmises lõigus aga kirjutasin, et riigi tasandil vaadatakse homoseksuaalsust kui üht omapära. Ka praegusaja teoloogia on väite homoseksuaalsusest kui patust kahtluse alla pannud. Nii tõdeb teoloogiadoktor ja luterlik vaimulik Jaan Lahe oma äsja ilmunud suures monograafias «Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?»: «Üldtendents on, et teoloogide hulk, kes tolereerivad homoseksuaalsust ega ole nõus käsitlema seda patuna, kasvab kiiresti» (lk 298). Seega, nii mõnestki tänapäeva teoloogia liinist lähtudes ei tarvitse homoseksuaalsust patuna käsitleda ja pole alust teha takistusi ka vastavate inimeste kooselule.

Jaan Lahe tõdemusest kasvab välja veel teine argument. Väga paljudes väärtusküsimustes on inimeste hoiakud põlvkonniti muutuvad. Näiteks teoloogiadoktor ja vaimulik Johann-Christian Põder on väitnud, et samasooliste inimeste abielu seadustamine võib hoopis tugevdada ja kaitsta abielu institutsiooni (Postimees 01.07.2020). Viimase paarikümne aasta jooksul on muutunud inimeste hoiakud nii kooseluseaduse kui ka sooneutraalse abielu suhtes. Sellest lähtudes võib väita, et pole õige praegust arvamust põhiseaduslikult lukku panna, kui see kümne aasta pärast võib valdavalt muutunud olla.

Kirjutasin artikli alguse poole, et mõistan ka konservatiivseid vaateid abielule, ning siit oleks loomulik järeldada, et aktsepteerin referendumit, mis, nagu selgunud on, mingilgi moel põhiseadust ei mõjuta. Tegelikult on teisiti, olen mitmel puhul öelnud, et referendumit ma ei toeta. Põhjus on, et minu arvates ei tohiks korraldada referendumeid vähemuste õiguste kohta. Ka religioossed inimesed on Eestis vähemus ja kindlasti ei meeldiks mulle, kui referendumiga otsustataks mõnd usukogukonna küsimust või piirataks usklike õigusi. Kuldne reegel «Käitu nõnda nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid» annab siin juhise.

Toomas Jürgenstein: abielureferendumi usulised dilemmad