Sain järgneva loo kirjutamiseks tõuke Tallinna Tehnikaülikooli rektori Tiit Landi südamevaluga kirjutatud heast artiklist “Matemaatika riigieksami tulemused määravad Eesti tuleviku” (ERR 19.06.25). Kirjutan mittematemaatikuna ja kõrvaltvaatajana, kelle kogemused baseeruvad eelkõige pisut teistsuguste õppeainete õpetamisel ja klassijuhatajaks olemisel gümnaasiumis.

Kõigepealt, paljud märgid näitavad, et matemaatika hetkeseis koolides pole kiita. Puudulike matemaatikaoskustega gümnaasiumi lõpetanud noortest kirjutas Tiit Land oma artiklis, kuid probleemid algavad põhikoolis.

Ma ei ole süstemaatiliselt tulemusi jälginud, kuid viimasel kolmel aastal on matemaatika riigieksamil läbi kukkunud põhikooli õpilaste arv kõikunud viiendiku ja neljandiku vahel kõikidest sooritanutest. Need arvud ei ole rahuldust tekitavad, elulisi kommentaare võib lugeda näiteks Tartu õpilaste käesoleva aasta tulemuste kohta artiklist “Enim põrujaid: matemaatikaeksam valmistab noortele endiselt kõige suuremat peavalu” (Kelly Olesk, Tartu PM 24.06.25).

Olgu veel kinnitatud, minu hinnangul on täiesti normaalne ja edasiviiv, kui erinevate õppeainete õpetajad ja spetsialistid vastastikku huvi tunnevad ja ettepanekuid teevad. Haridust tuleb tajuda tervikuna, õppeainete vaheline lõiming ja dialoog on normaalsus ning tahes-tahtmata mõjutab ühe õppeaine käekäik ka teisi. Lisaks on matemaatikas riigieksamid, st matemaatika on valitud õppeainete hulka, mille sooritustest sõltub suurel määral tuhandete noorte inimese tulevik.

Konkreetsem põhjus, mis mind sõna võtma on mõjutanud, on kindlasti ka asjaolu, et matemaatika kipub “ära sööma” teisi õppeaineid. Gümnaasiumis õpetades ma tunnetan, kuidas põhikoolist jäänud lünkade täitmine, lisatunnid abiõpetajate juures, arvestuste kordamine jne võtab nii mõneltki õpilaselt suure osa kodusele õppimisele kulutatud ajast ja kahandab üldist õpirõõmu. Kui sooritamata matemaatika arvestuste tõttu ähvardab õpilast koolist väljakukkumine, siis kirves pea kohal ta ka tegeleb selle õppeainega. Võibolla oleks konkreetse õpilase puhul viljakam, kui tal oleks aega analüüsida ka Underi või Tuglase tekste, uurida hindude jumalakäsitlust või süüvida Platoni õpetusse ideedest.

Eelmise lõigu selgituseks, ma arvan, et heas ja tasakaalus koolis on nõnda, et iga 45-minutilise koolitunni juurde kuulub  keskmiselt näiteks 10-15 minutit kodutööd. Kui üks õppeaine võtab selle kodutöö ajast suure osa pidevalt endale, on süsteem tasakaalust väljas.

Kõige esmalt sõltub õpilaste matemaatiline areng ikkagi õpetajast või täpsemalt hea õpetaja olemasolust. Liigun hetkeks aastasse 2011 kui gümnaasiumis lai (14 kursust) ja kitsas (kaheksa kursust) matemaatikat loodi. Seni oli gümnaasiumis kõigile kohustuslikud üheksa kursust, reaalkallakuga koolid nagu Reaalkool, Treffneri reaalsuund, Nõo õpetati seda umbes 15 kursust, lisaks praktikumid. Üldine õppekava muutmise retoorika oli toona, et vähendame õppekava kohustuslikku osa, mis ka juhtus – 72 kursuse asemel sai kohustuslikuks 63 või 69 kursust, sõltuvalt, kas õpilane valis kitsa või laia matemaatika.

Juhtus aga ka see, et kui enamikus teistes õppeainetes tõepoolest kohustuslik osa vähenes, siis matemaatikas see suurenes, nii lühikest kui pikka matemaatikat õpetatakse peaaegu alati rohkemate kursustega kui ainekavas. Õpetajate kaadriga on olnud niigi pingeline, häid õpetajaid tõmmati toona põhikoolidest gümnaasiumitesse ja üldine õpetamine põhikoolis kannatas.

Üheks minu murekohaks ongi, kas praeguse õpetajate hulgaga suudetakse tagada kehtiva ainekava elluviimine, sest õpetajaid lihtsalt ei jätku? Vaja oleks noorte õpetajate pealekasvu, kuid neid ei paista kusagilt tulevat. Pigem vastupidi, ainult õpetajate keskmine vanus kasvab. Loomulikult toimub ka zoomi kaudu õpetamine, kuid see on efektiivne siiski ainult teatud piirides.

Kui tegin sotsiaalmeedias ettepaneku, et äkki oleks hea mõte põhikooli ainekava pisut hõrendada (tundide maht võiks jääda), siis mitmed esitatud argumendid panid mõtlema, et pigem võiks juttu olla mõtestatumast õpetamisest.

Näiteks meeldis mulle väga professor Krista Fischeri kommentaar: “Kõige olulisem peaks olema õpetada matemaatilist mõtlemist. Aga selle asemel õpetatakse matemaatikat tihti nagu retseptiraamatut. Õpid valemi pähe, samuti õpid pähe tüüpülesannete lahendused ja siis teed kontrolltöös täpselt nii nagu õppisid. Tõestused on suures osas kadunud, seda miks üldse valem on selline nagu ta on, puudutatakse põgusalt. See pole aga matemaatika!”

Loomulikult jäävad arutelud ainekava muudatuste üle spetsialistidele, üsna konkreetselt ettepanekuna ma siiski arvan, et korda tuleks teha gümnaasiumi kitsa matemaatika ainekava. Mulle on mitmed matemaatikud öelnud, et üksikuna võttes on kitsa matemaatika kursused õpilasele omajagu raskemad kui laia matemaatika kursused, seda eeldusel, et teemad on jaotatud kaheksale kursusele nagu õppekava ette näeb. Kitsast matemaatikat valivad pigem humanitaarse  kalduvusega õpilased ja ei ole loogiline, et nad õpiksid raskemaid kursuseid. Ei oska mõistlikku ajakasutust näha ka üsna laialt levinud variandis, kus õpilased õpivad laia matemaatikat, kuid sooritavad kitsa matemaatika eksami.

Usun, et kõik haridusega seotud inimesed soovivad kooli matemaatikat, mis arendaks õpilasi loogilise ja loova mõtlemise suunas. Minuni jõudnud seisukohtade alusel ma arvan, et kindlasti oleks vajalik põhikooli ainekavade analüüs ja võibolla ka muutmine. Ning kui kitsas matemaatika “tööle panna” saame gümnaasiumi lõpus rohkem matemaatikat armastavaid õpilasi, mis sellest, et nende poolt omandatud matemaatika pisut lihtsam on. Samas ei ole neis tõrget armastatud õppeainega edasi tegelemiseks. Õpetajatel on aga rohkem aega tegeleda õpilastega, kes on potentsiaalsed tehnikaülikooli tudengid.

Toomas Jürgenstein: matemaatika armastamisest koolis, pisut teisiti